Vaatan kaugustesse ning vajun mõttesse. Mõtisklen pikalt oma elu üle ning kõige selle üle, mis on minu jaoks tähtis olnud. Miski, mida kogu hingest armastan ei ole tähtsam kui see kõik siin meri. Endale märkamatult olen seljast visanud vana päikese käes kõvasti pleekinud vesti, mida ei ole kunagi enne raatsinud seljast võtta. Panin selle ilusti kokku ning asetasin paadi ahtris asuvasse kirstu. Lukustasin selle. Pistsin käe taskusse ning vajusin mõttesse. Mu pilk oli suunatud kaugustesse. Võtsin taskust kuldse ankruga kaelaehte, mille sain enda isalt seitsekümmend aastat tagasi. Panin selle kee kaela. Endale ehmatuseks haarasin uskumatu kiirusega alati paadis lebava päevi näinud kirve ning virutasin endale üdini armsaks saanud paadile saatusliku augu. Viskasin pikali. Tundsin, kuidas paat vaikselt täitus. Vesi paitas mu pead, just kui oleks seda teinud minu enda ema, keda nägin viimati kakskümmend aastat tagasi
Erich Maria Remarque ,,Triumfikaar" Epitaafid. Ravic (Ludwig Fresenburg) Elasin oma tavapärast elu, tegin keerukaid operatsioone ning teenisin raha, et ära elada. ühel ööl kohtasin tänaval muserdatud naist, Joan Madoud, mul hakkas temast kahju ning ma otsustasin teda aidata, kuna arvasin ,et ei näe teda enam kunagi. Kuid läks teisiti, endalegi aruandmata, armusin temasse, ning me hakkasime väljas käima ning lõbutsema, see tõi minu ellu natuke vaheldust ja õnne. Kuna elasin paguluses, oli alati oht, et mind võitakse maalt välja saata ning kahjuks see juhtuski. Olin paarkuud eemal ning kui naasesin leidsin eest küll Joani, kuid ta polnud enam üksi, vaid ta oli leidnud endale mehe, keda ta väärib. Ta üritas minu juurde küll tagasi tulla, kuid ma tõrjusin ta endast eemale, kuna teadsin ,et ta väärib paremat kui mina, sest tal oli vaja meest, kes tal alati olemas oleks ja tema eest hoolitseks, kuid mina seda teha ei suutnud. Tema mees tuli...
Ruumis polnud kedagi, kuid siis kuulsin tagaruumis kolistamist. Avasin ukse ning minu ees seisis Claudius ning põrandal lamas verine Gertrud. Ema oli jõudnud minust ette, kuid nüüd oli tapnud see jõhkard Claudius ka Gertudi. Ma hüppasin direktorile selga ning ta kukkus pikali. Nüüd enam ei saand hellitada ning ma jagasin mehele järjest rusikaga pauke. Claudius oli pikali maas ning vaevalt liigutas. Järsku tõmbas ta seljatagant noa ning viskas selle mulle otse rindu. Ma vajusin põlvili, kuid ei saand lasta sellel mõrtsukal elama jääda. Tõmbasin kiirelt veel noa rinnus välja ning tegin veel seda, mis ma tegema pidin. Sellel hetkel sisenes kabinetti õppealajuhataja ning kui ta nägi seda julma pilti pistis ta karjudes jooksu. Varsti tuli ruumi ja nad hoitasid mind tappa kui ma kohe nuga ära ei pane. Ma viskasin noa kõrvale ja ütlesin veel vaevaliselt, et see mõrtsukas tappis mu ema ja isa ning kohe suren ka mina
See on üsna võrratu, kui palju erinevaid inimtüüpe suudab üks raamat kajastada: egoist, altruist, massohist jne. Oksanen on võtnud ühe tundliku teema, Nõukogude režiim, ning avardanud seda, rebides lahti mõnel määral paranenud haavad ning näidanud, kui kaugele läheb üks inimene, et enda tahet teostada. Mina pole lugejatüüp, aga mul oli tõsiselt raske panna seda raamatut kinni. Ma vajusin lummusesse sellest, kuivõrd tõetruu lugu mu ees lahti rullub, kui detailseks iga kirjeldus selle loo tegi. Elasin südamest kaasa igale tegelasele ning ei pettunud hetkekski.
Suures raevuhoos lin ma naisele kirve phe nii, et ta langes ilma oigeta maha. Ma mtlesin, kuidas laipa peita. Ma mrisin ta hte keldriseina kinni. Peale seda kadus ka kass ra. Ma sain 3 d rahulikult magada ilma kassita mrvakoorem lul. Neljandal peval tulid politseinikud maja veel viimast korda lbi otsima ja nad asusud juba neljandat korda keldrisse otsima, kuid ei leidnud sealt midagi. Nad olid ra minemas kui hakkas selle mri tagant, kus naine oli kisa ja krunumist. Ma vajusin kokku. Ma olin kassi koos naisega sisse mrinud. Reetlik sda Seda on vimatu elda, kuidas ma tulin sellele mttele, et tappa vanamees. Ma ei ihaldanud tema kulda, ta polnud iial mulle lekohut teinud, ta polnud mind eales solvanud, kuid ometigi painas see kinnisidee mind pevad ja d. Ma arvan, et phjuseks oli tema silm. Tema ks silm oli tpselt raisakotka silma moodi. Iga kord kui see pilk minul langes tarretus mu veri. Aegamda valims
sööklast tundi kaasa võtta kuna ma vahetunnis "ei jõudnud" ja tundi mingi hinna eest hilineda ei tahtnud. Tingimus oli muidugi, et süüa võin kui tunnitöö tehtud ja ega ma siis ikka pingutasin ka selle nimel, win-win olukord minu arvates. Mäletan, et õpetajad suhtusid väga mõistvalt minu probleemi, milleks oli tundides magamine. Selle peale, et ma iga päev vähemalt ühes tunnis ära vajusin, võis mürki võtta, kuid ma luban, et ei teinud seda meelega, eriti mitte matemaatika tundides. See ei olnud minu süü, et matemaatika alati 7 esimese või teise tunni ajal oli, kui minu energia levelid eelmise õhtu suure õppimise tõttu madalad olid. (Kõik, kes mind vähegi teavad, said muidugi aru, et see oli nali.) Sellised on esimesed mälestused, mis mulle pähe tulevad, kui keegi
I'll meet you up there where the path Runs straight and high. To find a queen without a king, They say she plays guitar and cries and sings... la la la la Ride a white mare in the footsteps of dawn Tryin' to find a woman who's never, never, never been born. Standing on a hill in my mountain of dreams, Telling myself it's not as hard, hard, hard as it seems. Laulu tõlgendus Californiasse minek Veedan oma päevad tüdrukuga, keda ei tunne, tõmbasin oma staffi ja veinist vajusin unne Uut lehekülge oma elus ma keerata palun, lähen ära Californiasse südames valud Keegi ütles:,,Seal on tüdruk, kes lilli peas kanda armastab, keegi kes õnnetunnet sul sisendab" Võtsin kätte ja lennuki pardale läksin, maapinnaga tol hetkel ma hüvasti jätsin Meri oli punane ja taevas oli hall, maapind nii kiirelt möödus mu all Mäed ja orud olid värisemas põrmuks, sest päikeselastes oli tärkamas õrnus 29
Seda seletagu lahkajad!" venitasin kuidagi ääri-veeri ära. "Hea küll! Sa võid lahkuda, las pukiir viib auto parandusse ja keegi tuleb sellele nädala pärast järele," rääkis politseinik ja me sõitsime koju. 14 Imelik juhtum minuga Kui Andres oli kodus mu ära kuulanud, siis oli ta solvunud. Ma ei saanud algul aru, miks, aga pärast sain. See auto oli ju tema kingitud. Kena helesinine, pealt lahtine. "Anna mulle andeks! Ma ei tahtnud seda autot meelega mõlkida! Ma lihtsalt vajusin enda tahtmata mõttesse," seletasin kurvalt. "Pole viga, aga järgmine kord hoia silmad lahti!" ütles Andres ja läks üles. Ma istusin veidi aega veel elutoas ja viis läksin ka üles. Andres luges rõdul ajalehte. Ma panin vabamad riided selja ja läksin vaheruumi. Ma istusin sinna kiik-diivanile ja hakkasin tööasju üle vaatama. Järsku karjatas Andres imestunult: "Issand Jumal! Jasmiin! Sa oled ajalehes." "Miks? Mis lahti?" küsisin ehmunult.
Äkki hakkasid sa laulma. Mis pidin mina õnnetu tegema? Su laul paelus veel enam kui su tants. Tahtsin põgeneda. Võimatu. Olin kinni naelutatud, olin maa külge kinni kasvanud. Mulle näis, et olen põlvist saadik põrandasse vajunud. Ja nii pidin lõpuni paigale jääma. Mu jalad olid kui jäätükid, mu pea hõõgus. Lõpuks halastasid sa minu peale, sa lakkasid laulmast ja kadusid. Pimestava nägemuse kuma, võluva muusika järelkaja kustus aegapidi mu silmist ja kõrvust. Siis vajusin ma aknalauale ja sinna ma jäingi, liikumatu ja oimetu nagu mahatõugatud raidkuju. Õhtukellad äratasid mind üles. Tõusin, põgenesin, kuid paraku oli minus midagi põrmu langenud, mida enam üles ei saanud tõsta, midagi oli minu peale tulnud, mille eest ma enam ära põgeneda ei saanud.» Pärast väikest peatust jätkas ta: «Jah, sellest päevast peale asus minusse inimene, keda ma ei tundnud. Katsusin ta vastu tarvitusele võtta kõik abinõud: kloostri, altari, töö, raamatud
Pool klaasi oli aga juba ära joodud. Ülejäänu valasin kohkunult välja ja jäin ootama, hirmuhigi laubal. Kahtlemata oli mõni nähtamatu tunnistaja näinud mind vett joovat kraanist ja kasutas seda, et kindlustada minu hukkumist, mis oli nii külmavereliselt otsustatud ja mida teostati nii halastamatult. Vaevalt oli möödunud pool tundi, kui.ilmusid tuttavad tundemärgid. Et ma aga seekord olin joonud ainult pool klaasi, panin ma kauem vastu, ja selle asemel, et täiesti uinuda, vajusin ma pooluima, mis mulle jättis küll ümbrusetaju, kuid röövis jõu ennast kaitsta või põgeneda. Lohistasin enese voodi juurde, et siit võtta ainsat kaitsjat, mis mulle oli jäänud -- mu päästjat, nuga. Ma jõudsin aga ainult voodipäitsini ja kukkusin põlvili; mu käed klammerdusid ümber voodisamba. Siis ma mõistsin, et olen kadunud.» Felton läks õudselt kahvatuks ja kramplik värin läbistas kogu ta keha.
annaabi.ee 
