kasutada segumasinat. Tabel 4.1 2 4.2. Segu konsistents Segu konsistents määratakse koonuse vajumi järgi. Niisutatud metallplaadile asetatakse kooniline vorm (Abramsi koonus) ning see täidetakse kolmes kihis betooni seguga. Igat kihti tihendatakse metallvardaga ligikaudu 25 korda sorkides segu. Pind silutakse kelluga. Vorm tõstetakse ettevaatlikult üles ning asetatakse kõrvale, et määrata koonuse vajumit. 4.3. Betooni survetugevus Valmistatakse tehtud betoonisegust 6 katsekeha servapikkusega 100mm. Vormid täidetakse kahes kihis ning tihendatakse mõlema kihi lisamisel vibrolaual. Segu tuleb vibreerida kuni täieliku tihenemiseni ehk mil enam õhumulle ei teki ning tekib õhuke kiht katsekeha pinnale. Katsekeha pind tasandatakse kelluga. Katsekehad vabastatakse vormis ühe päeva möödumisel ning edasi pannakse need
andmeid: liivapinnastel võib võtta R = qc/17 ja savikatel moreenpinnastel R = qc/13, kus qc on penetromeetri otsaku keskmine takistus eeldatava rajamissügavuse juures. 4.3. MADALVUNDAMENTIDE PROJEKTEERIMINE KASUTUSPIIRSEISUNDI JÄRGI. Kasutuspiireisundi arvutusega (vajumi arvutusega) kontrollitakse kandepiirseisundi nõuete täitmist. Projekteerimisel kasutuspiirseisundi järgi peab arvestama nii vundamendi vajumit kui ka tema üksikute osade vajumite erinevust ning võrdlema neid piirväärtustega (piirväärtused punktis 4.4). Kasutuspiirseisundi kontrollimisel on nii koormusteks kui ka pinnase deformeeritavust iseloomustavateks parameetriteks normsuurused. Tavaliselt kasutatavate meetodite puhul on vajumi arvutuse eelduseks lineaarne seos pinge ja deformatsiooni vahel. Pinnase tugevus peab olema tagatud nii, et ei tekiks plastseid deformatsioone. Eeldatakse, et juhul kui kasutada EPN-ENV 7
qt = q – dγ´d - kasutuspiirseisundile vastav ühtlaselt jaotatud tihendav surve talla all; q - keskmine kogu surve vundamendi talla all, arvestades ka vee üleslükke mõju; d - vundamendi süvis; γ´d - pinnase mahukaal d ulatuses; B - talla laius; Em - deformatsioonimoodul dreenitud tingimuste puhul; f - tegur, mille väärtus sõltub vundamendi kujust, jäikusest ja punktist, mille all vajumit arvutatakse; Elastsusteooria valem lõpliku paksusega kihi puhul Meetod on sobiv kasutamiseks kui talla all asuv kiht on suhteliselt õhuke ja sügavamal on tunduvalt väiksema kokkusurutavusega pinnas, mille deformeerumisest tingitud vajumiga ei ole vaja arvestada. Arvutusvalem on sarnane eelmisega, kuid erinev on tegur f ja tihendava surve qt asemel tuleb kasutada kogusurvet q. Tegur f1 sõltub talla deformeeruva kihi suhtelisest paksusest h/B ja tegur f2 suhtelisest süvisest d/B.
Tugevusega seotud küsimuste käsitlemisel ei pöörata deformatsioonidele tähelepanu ja pinnast vaadeldakse kui ideaalselt plastset materjali. Enamike praktiliste ülesannete lahendamiseks on sellistel eeldustel põhinevad meetodid piisava täpsusega. Kuid need meetodid ei võimalda siiski lahendada suurt hulka geotehnika probleeme. Väga suurte koormuste korral ei saa enam eeldada lineaarset seost pinge ja deformatsiooni vahel. Klassikalised meetodid ei võimalda arvutada vundamendi vajumit juhul kui pinnase tugevus tervikuna on tagatud, kuid ammendatud teatud piiratud massiivi osas. Raskused tekivad deformatsioonide prognoosimisega suure muutuva koormuse juhul. 1960 aastate keskpaigast alates algas kaasaegse mittelineaarse pinnasemehaanika areng ja käesoleval ajal on tänu kaasaja arvutustehnika võimalustele leidnud rakendusi ka inseneripraktikas.
tekkiv rõhk u. Korrates teimi teistsuguse igakülgse survega saame uued setted. Piiratud ulatuses leidub tuulesetteid liivast düünide näol. kontaktpinged Painduva vundamendi korral jälgib see kõigis purunemisele vastavad peapinge väärtused 3 ja 1=3+d. Joonestades 1.8.3 Pinnaste liigitus orgaanilise aine sisalduse alusel Pinnased punktides pingete suurenemisest tingitud maapinna vajumit. Sellisel pingeringid ja tõmmates neile puutuja, leitakse ccu ja cu. Mõõdetud poorivee sisaldavad sageli orgaanilisi aineid huumuse, mikroorganismide, taimsete või juhul maapinna vajumine ei muuda koormuse jaotust, kontaktpinget surve abil saab arvutada efektiivpinged 3'=3-u ja 1'=1-u ja nende abil loomsete osakeste laguproduktide näol. Orgaanilise aine sisaldus halvendab vundamendi talla ja pinnase vahel. Maapinna vajumine ei ole koormatud
Nihkepinged (loeng pinged) 14 Pinnase puhul on tegemist kolmemõõtmelise massiiviga ja selle pingeseisundi kirjeldamiseks on tarvilik määrata 6 üksteisest sõltumatut pingekomponenti -3 normaalpinge ja 3 nihkepinge komponenti (joon 6.1). 17. Vundamendi jäikuse mõju pingete jaotusele. Painduva vundamendi korral jälgib see kõigis punktides pingete suurenemisest tingitud maapinna vajumit. Sellisel juhul maapinna vajumine ei muuda koormuse jaotust, kontaktpinget vundamendi talla ja pinnase vahel. Maapinna vajumine ei ole koormatud pinna all ühtlane. Koormatud pinna keskpunkti all on pinged ja järelikult vajum suurem, kui äärealadel. Absoluutselt jäik vundament jääb aga vajumisel tasapinnaliseks (joon. 6.23). Järelikult peab koormus maapinnale ehk kontaktpinge jaotus muutuma jäiga vundamendi all selliseks, et paigutised kõigis talla punktides oleksid võrdsed
Tugevusega seotud küsimuste käsitlemisel ei pöörata deformatsioonidele tähelepanu ja pinnast vaadeldakse kui ideaalselt plastset materjali. Enamike praktiliste ülesannete lahendamiseks on sellistel eeldustel põhinevad meetodid piisava täpsusega. Kuid need meetodid ei võimalda siiski lahendada suurt hulka geotehnika probleeme. Väga suurte koormuste korral ei saa enam eeldada lineaarset seost pinge ja deformatsiooni vahel. Klassikalised meetodid ei võimalda arvutada vundamendi vajumit juhul kui pinnase tugevus tervikuna on tagatud, kuid ammendatud teatud piiratud massiivi osas. Raskused tekivad deformatsioonide prognoosimisega suure muutuva koormuse juhul. 1960 aastate keskpaigast alates algas kaasaegse mittelineaarse pinnasemehaanika areng ja käesoleval ajal on tänu kaasaja arvutustehnika võimalustele leidnud rakendusi ka inseneripraktikas. Organisatsiooniliselt ühendab eriala spetsialiste endiselt eelmainitud ühing, mis nüüd
Casagrande meetod. Selleks tehakse graafik vajumi sõltuvuse kohta aja logaritmist (joon 4.16). Sellel graafikul on tavaliselt raskusteta määratav 100% konsolidatsioonile vastav punkt s100. Teatav proovi vajumine toimub hetkeliselt, vahetult koormise suurendamise ajal. See on puhas elastne deformatsioon, aga ka proovikeha horisontaalpindade pindade ebatasasuste arvel toimuv vajumine. Kuna logaritmilises mõõtkavas ei ole 0 määratav, ei saa ka graafikul kujutada hetkel 0 toimuvat vajumit. Algvajumi määramiseks kasutatakse asjaolu, et konsolidatsiooni algul on deformatsioon võrdeline ruutjuurega ajast. Seepärast kui aeg suureneb 4 korda, suureneb vajum 2 korda. Algvajumi leidmiseks võetakse logaritmilise graafiku algosast mingile ajale t1 vastav vajum s1 ja seejärel ajale 4t1 vastav vajum s2. Vajumite vahe s = s2 s1 on eelöeldu põhjal võrdne vajumite vahega nullist kuni t1-ni. Seega algvajum s0 = s1 s. Koguvajum konsolidatsioonist on seega sk = s100 s0
annaabi.ee 
