viidi koju. Terve tee mõtlesin mis minust saab ja kas ma saan nüüd sellise peapesu, et ma mäletan seda elulõpuni. Jõudsime koju, aeg oli juba hiline, vältisin vanematega kontakti. Läksin voodisse ning jäin selle asja üle järele mõtlema. Minu toa uks läks lahti ja ema tuli mu voodi juurde ning istus, piilusin teda areldi teki serva alt. Siis ta alustas juttu ning küsis minu käest miks me sinna sisse murdsime, alguses vaikisin, aga siis ütlesin, et niisama huvi pärast. Seepeale ütles ema:” Ära kunagi enam niimoodi tee!” Soovis mulle head ööd ja lahkus minu toast. Andre Kauk 7 A. klass
käest et kuidas meeldis,(samal ajal seistes ,, minu" kõrval hingeldades raskest sõidust) seejärel ta vaatas ,,mind" ja ütles ,,mulle" ,, Natalja Vladimirovna ma annaksin kõik ära, et aga kauem niiviisi seista ja teid vaadelda, te olete täna imekaunis". Pjotri näost oli näha et ta armastab ,,mind" .Seejärel Pjotr ütleski ,,mulle" et armastab mind ja käskis lihtsalt selle teadmisega olla ja mitte midagi ette võtta et talle piisab sellest et Natalja teab seda. ,,Ma" vaikisin ja Pjotr(Sergeits) ütleski et see meeldib talle et ,,ma" vaikin. ,,Olime" mõlemad õnnelikud ja jooksime mööda õue ringi (vihma sadas) , ,,minu" isa ja vend nägid meid ja nad ei olnud harjunud sellega , et ,,ma" naeran ja olen õnnelik kuna ma seda tavaliselt ei ole. Õhtusöögilauas rääkis Pjotr rumalusi ja palju naljakas juttu ( et kui kurki talvel süüa siis on suus kevade lõhn jne.) ,,Ma" läksin magama ja mõtted olid täis
2013 Iseseisvaks tööks valisin; "kolm tundi vaikimist". Selle eksperimendi viin läbi oma töö juures, sest kodus ei anna see mingit efekti, kuna kodus vaikin ma tihti ja pere on sellega juba harjunud. Esimene asi mis minult tööl küsiti;"kas ma olen haige?" Millele ma vastasin pea raputamisega. Kõik olid segaduses ning minule kippus naer peale, kuid ma pidasin vastu. Siis hakkasid juba ka teised küsima, milles asi? Mina ikka vaikisin. Üks klient tuli minu juurde ja hakkas mulle rääkima, millega ta täna oli tegelenud. Kuna ma midagi ei vastanud ja ainult noogutasin, sattus ta segadusse. Ma ju alati kiidan ja julgustan teda, kuid täna ei tulnud suust ühtegi sõna. Nüüd hakkasid kõik kliendid minu juures käima ja midagi küsima. Mul suu lukus, kui kleebitud. See tundus kõigile nii imelik. Igale küsimusele püüdsin kuidagi reageerida, kas peaga noogutades või pead raputades. Appi tuli võtta ka käed
Haldjatants Referaat Koostaja: Eva Hein 9. Klass Juhendaja: Hele Kriisa Laagi 2009 Sisukord Sissejuhatus 1. Raamatu autor 2. Raamatu tegevusaeg ja koht 3. Sisututvustus, põhiprobleemid 4. Tegelased 5. Lemmikraamat 6. Kasutatud materjal Sissejuhatus "Miks sa seda tegid?" Vaikisin ja põrnitsesin vistrikku naispolitseiniku vasakul põsel. Mis vahet seal on, kas ütlen midagi või ei, nagunii ei saa mitte keegi mitte millestki aru. Poevargusega vahelejäämine oli lõpp. Kõik oli purunenud. "Koolist öeldi, et sa oled tubli tüdruk. Sinu klassijuhataja oli täiesti endast väljas, kui kuulis." Nii, kool samuti. Sinna ei saanud ma ka enam minna. Kõik teed olid püsti ees. Põrnitsesin oma käsi. Küünealused olid mustad, sinine veresoon
mis meile igiomaks sai, see suveöö ei loodud luulelennust vaid. Siis sulle näis, et lausa lõputa on see, kuid mulle lühikeseks jäi valge suveöö, sõnadeta öö, südamete suveöö. Band Terminaator Lugu See ei ole saladus Bm G D A Ref: Bm A D G D A LANGES TÄHTI TOL ÖÖSEL, KUI ME ISTUSIME VANA LAGUNENUD MAJA KIVITREPILE. MINU LÕHKISED TEKSAD, SINU JÄÄKÜLMAD KÄED, SEE ON MUINASJUTT-TÜDRUK KÜLL SA ÜKSKORD SEDA NÄED. MA TAHTSIN ÖELDA NII PALJU, KUID MA VAIKISIN VAID SÕNU POLNUDKI VAJA, MINUST ARU SA SAID VANA LAGUNEND MAJA, TUULES KOLKSATAS UKS SELLEST HETKEST MU SÜDA JÄIGI SULLE AVATUKS. REF: SEE EI OLE SALADUS, ET OLIME SIIN, TASKUNOAGA MEIE NIMED SEINA LÕIKASIN VANA MAJA JUURDE VIIS MEID ROHTUNUD TEE 44 SEE OLI KOHT, KUS LÕPUKS ÜKSTEIST LEIDSIME. SINU SILMIS TOL ÖÖSEL OLI KUTSE JA SOOV SINU JAOKS SEE ÖÖ VIST OLI NAGU JULGUSEPROOV
üks arusaamatus minu ja isa vahel. Kuni isa plaanid teha minust riigiametnik põrkusid ainult vastu minu põhimõttelist vastuseisu ametniku elukutse vastu, ei muutunud konflikt teravaks. Ma võisin mitte alati isale vastu vaielda ja rohkem vaikida. Minule jätkus küllalt minu isiklikust otsustavusest 6 sellest karjäärist, kui aeg saabub, ära öelda. Ma võtsin selle otsuse vastu ja pidasin seda vankumatuks. Kuni ma lihtsalt vaikisin, olid vastastikused suhted isaga talutavad. Halvemaks muutus asi aga siis, kui mul tuli seada oma isiklik plaan isa plaani vastu, algas aga see juba minu 12. eluaastast alates peale. Kuidas see juhtus, ei tea ma nüüd enam isegi, kuid ühel ilusal päeval sai mulle täiesti selgeks, et ma pean hakkama kunstnikuks. Minu joonistamisalased võimed olid vaieldamatud just need olid mu isa jaoks üheks argumendiks panna mind reaalkooli. Kuid isa ei
solvas ohvitseri. Ohvitser ei ütelnud midagi, aga kui ma väljusin, tuli ta mulle järele, püüdis mu kinni ja ütles: «Härra abt, kas te armastate kepihoope?» «Ei tea öelda, härra,» vastasin talle, «keegi ei ole julgenud mulle neid iialgi anda.» «Pidage meeles, härra abt, kui te tulete veel kord majja, kus kohtasin teid täna õhtul, siis mina julgen.». Ma usun, mul oli hirm, muutusin väga kahvatuks, tundsin põlvi värisevat, otsisin vastust, mida ma ei leidnud, Ija vaikisin. Ohvitser ootas vastust ja nähes, et vastus viibib, pahvatas ta naerma, pööras mulle selja ja astus tagasi majja. Mina läksin seminari. Ma olen tõeline aadlik ja ägeda loomuga, nagu te isegi olete võinud märgata, kallis d'Artagnan. Solvamine oli hirmus, ja kuigi maailm seda ei teadnud, tundsin nia, kuidas see mu südamepõhjas elas ning kõrvetas. Teatasin kirikuisadele, et ma ei tunne ennast ordinatsiooniks küllaldaselt ettevalmistatud olevat, ja minu palve peale lükati see aasta
annaabi.ee 
