Algul, kui lugema hakkasin, sain tõelise pettumuse osaliseks. Ma kujutasin ette, et raamat koosneb sündmustest ja ehtsatest näidetest, on huvitav ning kaasahaarav, kuid esimesed leheküljed sisaldasid ainult autori põhimõtteid kasvatusest. Hiljem tuli neid elavaid näiteid ka, kuid selleks hetkeks oli teos juba huvitavaks muutunud ning pani iga asja üle järele mõtlema. Järgnevas soovingi analüüsida seisukohti, millaga nõustun ja millele parema meelega vastu vaidleksin. Ma olen täielikult selle poolt et täiskasvanu peab lapsele olema eeskujuks ning poisse ja tüdrukuid tuleks kasvatada erinevalt, sest kuigi nad on ühtmoodi inimesed, on nad erinevad nii soo-omaduste, kui ka karakteri poolest. Samas ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et kogu naise kasvatus peab suhtuma mehesse. Nagu Rousseau ise raamatus ütles, peavad nad tegutsema ühiselt sama eesmärgi suunas, mis minu arvates tähendab seda, et isegi, kui nad ei
Teema: Karusnahatööstus moevaldkonnas Valdkond: Moedisain, nahadisain, aksessuaarid Teema valiku põhjendus: Tänapäeval on moevaldkonnas hakatud üha enam kasutama karusnahka. Paljud inimesed mõistavad seda hukka, väites, et selle tõttu kannatab üha enam loomi. Siinkohal vaidleksin julgesti vastu ja mainiksin ära mõned punktid miks karusnaha kasutamine ei avalda kellelegi halba mõju ja et päris karusnaha asendamine kunstkarusnahaga ei ole ainukene alternatiiv. Karusnahatööstus on vastutustundlik tegevusala. See on täpselt reguleeritud ja otseselt seotud loodushoiuga. Igasugune loomapiinamine ja loomade väärkohtlemine mõistetakse hukka ning toetatakse farmi- ja metsloomi puudutavaid rangeid regulatsioone. Legaalne karusnahakaubandus ei
ei olnud just eriti palju õigusi, kuid Atticus ei hoolinud sellest, mis talle kõik teised rääkisid, ning ta järgis oma sisetunnet. Tema sisetunne osutus õigeks ning läbi kohtuprotsessi suutis ta mõjutada paljude inimeste arvamust Tom Robinsonist. Inimeste igapäevaelu otsused ei peaks olema rajatud utilitarismil. Jeremy Benthami sõnul peaks iga valik sõltuma variandist, mille kohaselt oleks maksimaalse hulga inimeste maksimaalne hüvang. Mina vaidleksin sellele vastu, kuna igapäevaste valikute ampluaa on individuaalne, seega ei mõjuta nii mõnigi otsus kedagi teist. Siiski peab arvestama, et igale valikule järgneb tegevus ja teod on need, mis loevad. Iga inimene peaks olema võimeline ise valikut tegema, kuna igaüks on oma õnne sepp. Pole teada, milline variant on tähtsam ja milline vähem tähtis, seega peaks lihtsalt usaldama oma sisetunnet ja võtma igast olukorrast, mis võtta annab.
Olles saavutanud sisemise harmoonia, astutaks järgmine samm juba teiste paremini mõistmise suunas. Inimestel oleks aega üksteisega tegeleda ja hoolivust leiduks samuti rohkem. Arvan, et armastus muutuks taas ilusaks ja õrnaks, sest ei leia suurt kaunidust praeguses platoonilises Interneti teel levivas lembuses. Võib arvata, et selline loodusesse naasnud maailm oleks justkui degenereerunud, lähenedes sellisele, milline oli maailm inimkonna hälliaastatel ehk kiviajal. Siinkohal vaidleksin sellele väitele vastu, sest leian, et see poleks regress, kuna inimkonnal on alles sajandite vältel omandatud teadmised. Pean seda järelemõtlemisperioodiks, sobiva info väljasõelumiseks. Sellises situatsioonis võib märgata nii mõndagi, mis varem liigse kiirustamise tõttu kahe silma vahele on jäänud, ning see viiks sootuks teistsuguste kasulike avastusteni. Kindlasti ei sobiks säärane maailmakord kõigile ning leiduks neid, kes sellele innukalt vastu
selline ilmetu kuju, kuid temas peitub selline kiskja, mis ei lase tal magadagi. ,,Igas inimeses on komplekse" Igas isiksuses on kooskõlastamata mõtteid ja komplekse. Need tavaliselt ei kao elu jooksul, kuid neid saab tasahaaval lihvida ja sobitada isiku ja hingega. Keegi ei ole siia ilma sündinud õnnelikuna, sest kõigis meis leidub probleeme. Hingeelu ei ole loodudki täiuslikuks, sest ilma kompleksideta ei kujunegi isiksus välja. ,,Stepihunt on teos meeleheitest ja üksindusest" Vaidleksin natuke vastu sellele mõttele, sest teos rääkis tegelikult minumeelest isksuse kujunemisest ja inimeseks saamisest. Temale lihtsalt tundus et ta on maha jäetud ja üksik hunt. Kui ta oleks üritanud, siis oleks ta võinud rohkem tugevaid sidemeid luua. Stepihunt tahtis, et teda korjataks üles nagu mingit väikest eksinud last. Ta ootas teistelt vastutulemist, kuid ise ei teinud midagi selleks, et protsessi kiirendada. ,,Inimese eneseks saamine"
Sellest järelduvalt on eriti oluline Harju tänavale planeeritavate hoonete puhul järgima ajaloolise tänavajoone ja ehitusmahtu, seda enam, et tegemist on UNESCO kaitse alla kuuluva piirkonnaga (Berg 2006). Arhitekt Mart Port seletab pikemalt ära, miks sobitub ala just taashoonestatuna vanalinna tiheasustuse miljööga: "Linliku ruumi seisukohalt oleks Harju tänava teise külje hoonestamine hädavajalik. Väidetakse, et kinnihoonestamisega kaotab Niguliste kirik oma mõju. Vaidleksin vastu: keskaegsetes linnades paistis siluett kaugele. Ligemal kadusid tornid hoonestuse vahele, külje alla jõudes nägid neid lähidistantsilt ja mõju oli vägev. Sama on ka raekojaga Viru tänavat pidi lähenedes - ja siis ootamatult suurena mõjuv plats. Harju tänava poolt tulles see ei tööta, kuna Vabaduse väljak on võrdlemisi lahtine, siis tuleb lage Harju tänav ning Raekoja plats mõjub siis hoopis väiksena." (Sultson 2006)
end asjatundliku majandusarvestajana. Ja mitte ainult praegu, kus kõik teadmised on veel värsked, vaid tulevikus veel kompetentsena, kuna nõuab raamatupidaja töö pidevat kursis olemist muutustega ja pidevat täiendamist. Võib väita, et majandusarvestaja on tööga seotud pidevalt. Sa pead pidevalt olema kursis nii ettevõtte siseste kui ka väliste muutustega. Võib tunduda kõrvalt jälgijatele teinekord, et raamatupidaja töö on üksluine, igav ja tüütu. Kuid vaidleksin vastu, ja toonitaksin, et igav ja tüütu võib see olla neile, kelle teadmised ja oskused jätavad soovida ning ei oska avada selle töö mitmeid erinevaid tahke. Erinevate praktikate läbimiseks eelnevalt omandatud teadmised olid piisavad. Ehk võib väita, et teoreetilise ja praktilise ettevalmistuse tase oli alati piisav ja hea. Kõigil läbitud praktikatel tulin ilusti etteantud ülesannetega toime ning juhendajatega konsulteerides omandasin uusi oskusi ja ka teadmisi praktiliseks tööks
inimest õnnelikuks, vaid annab üksnes hetkelise rahulolu. Minu arvates on maakeral piisavalt palju ebaausaid inimesi, kes ennast õnnelikuks peavad ning seega autori väite ümber lükkavad. Töö lugemisel häiris ka loogiliste seoste puudumine ning autori iseendale vasturääkimine. Näiteks esitatakse essee esimeses pooles mõtte, et mida me ka ei teeks, tuleb püüda olla kõikides eluvaldkondades võrdselt hea. Vaidleksin sellele vastu, kuna arvan, et ükski inimene ei ole suuteline kõikidesse sfääridesse süvenema, sest siis jääks ta pinnapealseks. Kirjatöö lõpupoole muudab autor oma arvamust ning väidab sarnaselt minule, et indiviidil ei ole piisavalt aega kõigil aladel perfektsuse saavutamiseks selleks ongi vaja prioriteete. Ka väide, et kaotusi tuleb võtta kui õppetundi, on õige ja loogiline, kuid kokkuvõttes täiesti üleliigne
ja jõhkruse vahel. Üks neist on selline, mis valmistab inimesi kannatuseks ette, teine lihtsalt tekitab kannatusi ilma ettevalmistuseta. Selles mõttes ei ole see looming ju selline, et seal oleks räigusi eesmärgiga tekitada valu. Ta on pigem inimese ettevalmistamine kannatustele vastuseismiseks. Meenutagem vene vanasõna: kui loll hakkab palvetama, siis ta lööb pea lõhki. Inimesel, kes ei ole kannatusteks ette valmistatud, ei ole neist ka suuremat tolku. Aga teises mõttes vaidleksin natuke vastu väitele, et kreekalikkus on otseselt õnnele suunatud. Pigem tuli mulle pähe nietzschelik tragöödiakäsitlus, et inimene on võimeline silmitsi seisma saatuse või nende kannatustega, mida saatus pakub ja taluma sedagi, et saatus temast üle sõidab. Nikolai Baturin: Piiblis öeldakse: Jumal andis neile kannatused, aga andis ka õlad, et neid kannatusi – raskusi – kanda. Kannatuseta inimene on loom.
annaabi.ee 
