elektrostaatiliste jõudude mõjul tekkivad sidemed Absorptsioon ehk absorbeerimine (sageli sünonüüm neeldumine; tuleneb ld sõnast absorbere) on millegi neelamine, imamine. 7. Keemiline kineetika Keemiline kineetika on füüsikalise keemia haru, mis tegeleb keemiliste protsesside kiiruste ja kulu uurimisega. Keemiline kineetika uurib, kuidas eksperimendi tingimused võivad mõjutada keemiliste reaktsioonide kiirusi ning anda informatsiooni reaktsioonimehhanismi ja reaktsiooni vaheolekute kohta. Lisaks tegeleb keemiline kineetika keemilisi reaktsioone iseloomustavate matemaatiliste mudelite väljatöötamisega. Keemilisele kineetikale panid 1864. aastal aluse Peter Waage ja Cato Guldberg, formuleerides massitoimeseaduse, mis määrab tasakaaluolekus reagentide ja saaduste kontsentratsioonide suhte. [1] Keemiline kineetika tegeleb reaktsioonikiiruse eksperimentaalse määramisega, mille põhjal tuletatakse reaktsiooni kiiruse võrrandid ja kiiruskonstandid. Küllalt
Kineetika tundmise vajalikkust võib iseloomustada järgmise protsessi näitel.
Temperatuuril 25°C ja rõhul 1 atm on süsiniku modifikatsioonide tõttu vabaenergiad
erisugused: G(grafiit)
puhul vedelik imbub või lahustub vedelikus või tahkises.[2] Mõiste sorptsioon hõlmab mõlemat, nii adsorptsiooni kui absorptsiooni. Desorptsioon on adsorptsiooni vastupidine protsess. 7. Keemiline kineetika on füüsikalise keemia haru, mis tegeleb keemiliste protsesside kiiruste ja kulu uurimisega. Keemiline kineetika uurib, kuidas eksperimendi tingimused võivad mõjutada keemiliste reaktsioonide kiirusi ning anda informatsiooni reaktsioonimehhanismi ja reaktsiooni vaheolekute kohta. Lisaks tegeleb keemiline kineetika keemilisi reaktsioone iseloomustavate matemaatiliste mudelite väljatöötamisega. 8. 9 13) 1. Archimedese seadus on hüdro- ja aerostaatika seadus, mille kohaselt igale vedelikus või gaasis asetsevale kehale mõjub üleslükkejõud, mis on võrdne selle keha poolt väljatõrjutud vedeliku või gaasi kaaluga. 2. Sundvõnkumine on perioodiliselt muutuva välisjõu tõttu toimuv võnkumine 3. Massi jäävuse seadus on oluline füüsika ja keemia seadus
arvuliselt kokkulangevad, kuid neid mõisteid kasutatakse erinevates kontseptsioonides. Keemiline kineetika. Keemiline kineetika on füüsikalise keemia haru, mis tegeleb keemiliste protsesside kiiruste ja kulu uurimisega. Keemiline kineetika uurib, kuidas ekperimendi tingimused võivad mõjutada keemiliste reaktsioonide kiirusi ning anda informatsiooni reaktsioonimehhanismi ja reaktsiooni vaheolekute kohta. Lisaks tegeleb keemiline kineetika keemilisi reaktsioone iseloomustavate matemaatiliste mudelite väljatöötamisega. Keemilisele kineetikale panid 1864. aastal aluse Peter Waage ja Cato Guldberg, formuleerides massitoimeseaduse, mis määrab tasakaaluolekus reagentide ja produktide kontsentratsioonide suhte.[1] 8
Temperaatuuri mõjju reaktsioonikiirusele Enamiku reaktsioonide korral kiirus temperatuuri tõusuga kasvab. van't Hoff i empiriline reegel: temperatuuri tõus 10°C võrra suurendab reaktsiooni kiirust 2-44 korda. Arrheniuse võrrand, reaktsiooni aktiveerimiseenergia Reaktsiooni kulgemiseks peavad molekulid kokku põrkuma: 1. kindla orientatsiooniga (steeriline e. orientatsioonieffekt); 2. piisava kineetilise energiaga. Keemiliseed reaktsioonid toimuvad üle teatavate aktiveeritud vaheolekute, mille energia on kõrgem kui reaktsiooni lähte-ja lõppoleku energia. Lähteainete molekulid peavad reaktsiooni toimumiseks ületama "energeetilise barjääri" minema üle aktiveeritud olekusse (aktiveeritud kompleksi). Aktiveerimise energia (Ea, J/mol) on sellise vaheoleku saavutamiseks vajalik energia. Sisuliselt on aktiveerimisenergia seotud vajadusega nõrgendada keemilisi sidemeid, deformeerida molekuli ja ületada osakestevhhelist tõukumist.
Gaasi paisumine vähendab siseenergiat ja tuleb seega kompenseerida suurema soojushulga andmisega - seetõttu on märk positiivne. Ka kokkusurumisel tehakse tööd, aga kuna see töö suurendab siseenergiat, peab ta valemis olema negatiivne. ADIABAADI VÕRRAND Termodünaamiline protsess on üldnimetus kõigi olekutevaheliste üleminekute kohta. Termodünaamika I printsiip koos olekuvõrrandiga lubab meil leida valemid selliste protsesside jaoks, kus ülemineku tee (vaheolekute pidev jada) on protsessi olemuse poolt ette määratud. Suhteliselt lihtsad valemid saame isoprotsesside korral: Isohooriline protsess: const, . Et mittepaisuv gaas tööd ei tee, on kogu soojushulk võrdne siseenergia muutusega: Isobaariline protsess: const, (Mayeri valemist). I printsiibi võrrand: Isotermiline protsess: et const, siis ja
arvestades imRT U . (9.17) 2 12 Valemist (9.17) järeldub, et kindla gaasikoguse siseenergia on üheselt määratud temperatuuriga. Et temperatuur on üks gaasi olekuparameetrist, siis on seda ka siseenergia. Järelikult – kui mingi gaasikogus teatavast algolekust mingi protsessi käigus läbi vaheolekute jõuab algolekusse tagasi, siis ka tema siseenergia pärast seda protsessi on sama suur kui enne protsessi. Seega on gaasi siseenergia muut ringprotsessi käigus null ning siseenergia lõpmata väike muut on tõepoolest täisdiferentsiaal. See tähendab, et me võime ka siseenergia lõpliku muudu jaoks kirjutada U Q A . (9.18) See valem väljendab energia jäävuse seadust termodünaamikas ja kannab termodünaamika
annaabi.ee 
