kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet. Kahtlemata on olnud Moliere'ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Looming Moliere naeruvääristas oma komöödiates üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Moliere'i köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus silmakirjalikkuse, peenutsemise ja eputamise asemel. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Samas pidi Moliere arvestama kuninga maitset, mistõttu on teda nimetatud orjastatud geeniuseks. Moliere pidas oma loomingu põhieesmärgiks ajastu pahede väljanaermine ja ta arvas, et selleks kõige sobilikum on komöödia koos köitvate õpetustega. Ta ütles, et komöödia ilma õpetusteta oleks lihtsalt irvitamine. Moliere tõdes, et
pahesid. Molière'i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara. Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Molière tundis Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid paremini kui ükski teine tolle aja näitekirjanik. Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière'i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku.
väärib märkimist 1929. aasta suvel Bretagne'is Antrainis valminud fantastiliste portreede sari akvarellis ja joonistustes. Portree üldse ja fantastiline portree sealhulgas on Viiralti armastatuim ja tema loomingus kõige arvukamalt esindatud zanr, mis kõneleb tema kutsumusest inimeseuurijana. Tema seda laadi portreed fantastilisus seisneb mõne tüüpilise inimliku nõrkuse või pahe, nagu ahnus, ihnus, täissöönud nüridus, vagatsemine vms, groteskse üldistamises. ,,Põrgus" päästab ta lahti inimhingedes pesitseva looma, andes selles peadekogumis otsekui koondpildi inimest muserdavaist jõududest. Ei puudu siit ka tuldsülgav 6 masininimene ja plahvatav pea, mis koos kolbaga krooni kaotab kujudid, mille seost militariseeruva ühiskonnaga, kaasaegse poliitilise situatsiooniga on kunstnik ise kinnitanud, ent mille sotsiaalne päritolu niigi selge on
ametliku kirikuga ja riigivõimuga hakkasid halvenema pärast 1742. aastat. Rüütelkonnad kartsid, et liikumine sünnitab rahutusi talupoegade hulgas, samuti kardeti, et võtavad kiriku üle. Neid süüdistati usulise sekti iseloomus, vendadest jutlustajad olevat esinend nagu pastorid, kokkutulekutel matkiti kristlikku algkogudust, kinnised koosolekud, evangeeliumitekste kasutati valedel päevadel, omad palved, väline vagatsemine, kõrkus ja upsakus. Mõnedes kogudustes tekkisid ka rahutused. 1743. tegevus keelustati, 64 jälle lubatud. Vennastekogudus oli 18. sajandi eesti talupoegade hulgas oluliseim kultuuriline nähtus. Levis kiiresti, sest kirik oli rahvale võõraks jäänud, vennaste kokkutulekud toimusid tihedamini, peeti talupoegade juures, tundusid talupoegade endi ettevõtmisena. Hernhuutlus oli oma tegevuses asetanud rõhu koguduse osalusele, vendade
Zinzendorf nägi, et Liivimaal on üsna soodne pinnas vennastekogude liikumise arendamiseks. Oma reisil kohtus mitmete maakoguduste õpetajatega. Leidis, et ametlik kirik vajab abi. Appiminek on väga praktiline. Zinzendofi üleskutse peale tuleb erinevatel aegadel siia umbes poolsada Herrnhuti misjonäri. Tegemist on oma sotsiaalselt päritolult paljuski käsitöölistega. Üsnagi kiiresti sulanduvad kohalikku ellu, õpivad ära keele. Eriline vagatsemine ja avatus inimeste suhtes teeb nad väga ruttu populaarseteks, on igati oodatud inimeste sekka. Misjonitegevus on igati edukas. 1737. aastal avatakse Volmari (Valmiera) mõisas rahvakooliõpetajate seminar. Sellest käib läbi umbes 120 kasvandikku. Eestlasi oli nende hulgas siiski väga vähe. 120 on peamiselt läti päritolu. 1730. aastate teine poole on vennastekogude tõsiseks läbimurdeajaks. Vennastekogud ei saa tegutseda kogu aeg, vahepeal nad aga keelatakse ära, esimese kõrgperioodi
Erinevalt eelkäijatest, kelle komöödiad olid enamasti itaalia ja hispaania näidendite tõlked või mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Molière tundis Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid paremini kui ükski teine tolle aja näitekirjanik. Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière'i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku.
annaabi.ee 
