"Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud" (Pegasus 2011) Looming me möödarääkimiste naerune lootsik triivib omasoodu meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed peegeldavad juba päikest tähelepanematuse tähelaev sõuab üksinda läbi musta mere ja meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid kukuvad kiiresti ja vabalt kuristikust alla aga me ise joome kollaste karikakarde teed kevadisel pööripäeval oma aja hämarduvas kohvikus kus vaevakaskede lehed värisevad rõõmsalt nagu oleks nii kerge kannatada Kogust "Luigeluulinn" (2004) Looming Ole siin kui sind parasjagu kõige vähem ootan tule maailma ilusaimate lilledega sel tunnil kui me mõlemad oleme kaotanud nii palju et võiksime tõepoolest teineteist leida. EESTI PROSAIST
Teda huvitasid nii hiiglaslikud merihobud kui väikesed meduusid, jääkarud ja põhjapõdrad, polaarrebased ja veetaimed, meelespead ja kääbuspajud, Novaja Zemlja kliima iseärasused ja geoloogiline ehitus. Karl oli sellel kaugel maal nähtust väga imestunud. Rohelises rohuvaibas leidis ta kirevaid lilli. Kõige rohkem oli õrnsiniseid meelespeasid, mille värv oli haruldlases kooskõlas violetsete kaljudega. Karmid tuuled surusid taimevarred, vaevakaskede ja kääbuspajude tüved vastu maad. Mitu päeva uurisid õpetlased Matotskin Sari läänesuudme ümbrust. Nad korjasid seal taimi, vaatlesid linnulaatu, püüdsid lemmingeid, lahkasid merihobuseid ja viigreid, lasksid kaure, kyrvitsaid ja kajakaid. Nad viibisid mägedes, nägid liustikke, mis otsekui hiiglaslikud valged keeled merre roomasid, hulkusid jõeorgudes kivirahnude vahel oma botaanilisi, zooloogilisi ja geoloogilisi kollektsioone täiendades.
aga me ise maitseb su huuli, joome kollaste karikakarde teed käed tulitavad mõladest - sest et üha on tarvis kevadisel pööripäeval sõuda; oma aja hämarduvas kohvikus ja rannik on kuldne nagu hüljatud vari. kus vaevakaskede lehed Pole pettumust värisevad rõõmsalt ega ka ootusi mitte. nagu oleks nii kerge kannatada Teed kolm sammu tagasi ja su tee ristub sipelgate omaga, musträhn ehmub ja ehmatab, rebasepoeg luurab, aga aeg voolab ikka sinust üle nagu vaikne õnne matkiv uni. Siis sa enam ei imesta, mäleta. Loed rannakivide vahel kokku rootuustid, mis moodustavadki su elu.
Ta oli püüdlik ja väsimatu. Ühel öhtul endale tehtud okstets voodi peale magame jäädes mõtles ta küll, et mis peaks temast niiviisi saama, ta ootas inimeste hääli, isegi polaarjänese hüpped ja linnulaul oleks tema meelt isegi rõõmustanud. Hommikul ärkas ta sahina peale, mille tekitas üks tütarlaps, Lassi. Ekke tahtis teada, et kuidas tüdruk teab, et ta on üksik ja eksinud. Isa Uutsõ ütles: ,,Lassi, võta kott ja rutta, Üks mees tuli laevalt ning eksis tundrusse. Ta magab vaevakaskede okste all, viska oksad temalt eemale ja toota meie juurde." Ja nii nad hakkasidki liikuma kahekesi Uutsõ juurde, eesolev teekond on pikk, ühe kose juures istusid ad maha ja hakkasid liha ja juustu ning juustu. Pärast sööbist ja piibu tegemist suunduvad nad uuesti metsa. Õhtuks nad olid kohale jõudud. Seitsme kasetohust tehtud telgiga laagrisse. Kui Ekke Uutsõga kohtus, ütles mees poisile kohe, et tema silmad on kurvad, ekslevad ja täis valu
Ent ,,Hamleti laulude" sisedialoogilises teises osas pääseb aktiivsustaotlust tuhmistama allaandmismeeleolu, mida painavalt rõhutab kordusvärss: ,,Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!" (Kalda, 1991) 10 Mitmes luuletuses elamuspinget sümbolitaoliselt koondav lapskujutelm heidab kogumikule tähenduslikult väga olulise varjundi. Seda võimendab veelgi tagasitahtmine lapseks raamatule pealkirja andnud luuletuses ,,Kaudu mu vaevakaskede". Selles tundub kumendavat üks võimalik pääsetee maailma rikutusest, mis nüüd tõuseb valdavaks tunnetuseks paljudes Rummo luuletustes. Rusuvamat ängitunnet selles kogus veel ei leidu. Leidub isegi rõõmsat ja vallatuslikku sõnaseadmistki: ,,KOER OLI KETIS AIATEIBAS haukus möödujatelt leiba Kahekaupa mööda läksid tüdrukud ja poisid
palgesse nägemine on suletud olnud väheste lähedate sõprade kinnisesse usaldusringi. Tammsaare kirjanikunime varju on jäänud Anton Hansen. Kes Hansen-Tammsaare eneseteostust tahab mõista, see ei saa hoopis küsimata jätta, kust ta on tulnud ja missugustes tingimustes pead tõstnud. Teame hädavaevalt, et ta on sündinud 18. jaanuaril 1878. aastal Järva-Madise kihelkonnas, Albu vallas, Tammsaare-Põhja talus. Sealt, rabadega ümbritsetud väljamägede, männijändrikkude ja vaevakaskede, madalate taluhoonete ja alateadlikkude maainimeste vaatenurgast, on esile kasvanud Tammsaare põhilised elamused. Selle Järva-Madiselt kerkinud elukäigu umbsed andmed piirduvad esiotsa ainult mõne hõreda tõsiasjaga. Ei ole meie soodetaguse talunikupoja tung valguse poole igatahes mitte hõlpsasti pääsenud linnatee otsale: tema alaea visalt otsustatud hariduslikke väljavaateid märgib eri maakoolides käimine kõrvuti vähejõukate vanemate kodus peatatud viivitustega
annaabi.ee 
