oleme. Ilma tööta ei oleks võimalik inimkonna areng ning tehnika pidev täiustumine. Kõigele paneb aluse õppimine. Kuigi vanal ajal tarkust eriti ei väärtustatud, siis praegusel ajal on hoopis vastupidi. Nüüd ei seisne inimeste töö "tasu" selles, kui suur on nende põllu saak, vaid hoopis nende palgast. Kuid tasu võib olla igasugune. Näiteks tantsijal võib seisneda tasu selles, et ta toob naeratuse mõnele vaatajale või näitlejal selles, et keegi vaatajatest hakkab teatud teema üle teisiti mõtlema. Tasu võib olla mingigi tagasiside sellele, mida inimene teeb. Alati ei pea töötama ainult enda pärast. Sageli on asi aga teistsugune, ning inimest huvitab ainult enda arendamine ning teiste vajadused jäävad tagaplaanile. Samuti on oluline asi see, et inimesele meeldiks see, mida ta teeb. Esiteks teeb inimene siis seda tööd paremini ning suurema heameelega. Teiseks aga tulevad kõik muud vajalikud eluväärtused iseenesest
"Andaluusia koer" põhineb eelmainitud sürrealismi reeglitel: Pildikeel ja järjestus ei järgi mitte mingit loogikat ning filmi juhib puhas irratsionaalsus. Tulemuseks on kohati juhet kokku ajav ja samal ajal sokeerivalt üllatav filmiteos. Kui "Andaluusia koer" 1929. aastal linastus, oli enamus publikut täiesti vapustatud - midagi taolist polnud keegi varem näinud. Kuigi väidetavalt ei saanud enamik filmi vaatajatest mitte midagi filmist aru, jättis teos inimestesse nii tugeva emotsiooni, et seda ülistati pöördepunktiks filmi ajaloos ja sürrealismi meistriteoseks. Kahjuks ei kestnud Salvador Dali ja Luis Buñueli sõprus väga kaua. Nii juba järgmine aasta kui film "Kuldajastu" ("L'age d'or") oli tegemisel, läks andekas duo eri teed. Dali jäi ametlikult küll "Kuldajastu" käsikirja autoriks, ent filmi tegemisel ta rohkem ei osalenud. Edasi tegutses Buñuel juba omapäi ja uute kaaslastega. 1930
enam aristokraatlikule vaatajale, vaid kodanlasele. Laval käitus ta justkui inimene publiku hulgast, mitte eriliste võimetega maag-preester või elegantne ja teravmeelne õukondlane. Artisti käitumises puudus edvistamine ja poseerimine, mis olid eelnevatele illusionistidele omased. Ta oli tavaline, viisakas, meeldiv ja teravmeelne inimene. Houdin käitus publikuga nagu võrdne võrdsega. Tema olek andis ka trikkidele teise sisu oma vaatajatest mitte millegiga erinev inimene näitas, et 12 Vadimov & Trivas (1971:91) 13 Cagliostro Itaaliast pärit 18. sajandi tuntumaid illusioniste ja petiseid, elas aastatel 1743 1795. 24 nendesugustele pole mitte miski võimatu. Illusioone tajuti mitte kui imet või trikki, vaid nagu oma ajastu hämmastavat leiutist.
Valitses lõppematu pidupäeva stiil. Väsimatu Racine'i stiil ei olnud uue ajaga kooskõlas. Klassitsistlik stiil Marais'i teatris. Marais oli algselt väga vaene teater, seda vaesust hakati tõlgendama nagu omapärast stiili (teadlik, taotuslik vaesus, kõik toodi ohvriks mõtteselgusele), kõik üleliigne ohverdatakse. Barokiteatris oli palju asju, oli vohav ja silmailu pakkuv. Klassitsistlik teater visuaalseid efekte ei taotlenud, taotles mõtteselgust. Lava oli suht madal ja vaatajatest tinglikult eraldatud, ramp ei olnud kõrge. Klassitsistlikel näitlejatel tuli esineda ka mujal, nt kodulavadel. Klassitsistlik stiil nii juurdunud. Tegevuskoht mingi tinglik tuba, salong, seda polnudki vaja lavale tuua. Näitlejad riides nagu ümbritsevad vaatajad. Metseenide ja annetajate kapist need riided pärit. Näitleja oli vaatajatest ümbritsetud, igalt poolt talle pressiti peale, oli alati nagu külas, isegi siis kui ta mängis oma teatris
vahend; samas kui näit. Mitmetes Lääne tantsudes (kaasaegse tantsus) on nägu täiesti ilmetu, mittemidagiütlev tegelikult just seda väljendav, et "ma ei ole tunnetega inimene", "ma ei ole kohel, mu keha on siin". Publikusse jõllitav, võltsnaeratusega "rõõmu" illusiooni pakkuv "energiline" hüppamine on tihti nähtav mõnedes etendustes keegi on seda tantsijatelt nõudnud ja seda ka treeninud, kuid mitte keegi vaatajatest ei usu seda. Näoilmega töö nõuab teadvustamist, avatust ja ausust. FOCUS tantsus on ülioluline aspekt! Pilgu suunamine, selle intensiivsus ja dünaamiline muutus loob kommunikatsiooni, sest on seotud INTENTION`´iga (kavatsusega) ja kavatsus, motivatsioon KÕNELEB! Kõnelemisel kellegagi ei "kõnele" mitte ainult sõnad, vaid ka see kuidas seda väljendatakse kõne kiirus, peatused ja uuesti alustamised, toon, rõhuasetused, häälitsused, vahelesegamised ja vaikus jne
Lavale tulid modellid. Juba siis kanti katki rebitud teksaseid jms. Tuli individuaalsus- see on siiani säilinud. Hoogu läks postimüük. Kehakuju oli endiselt oluline. Barbie nuku (loodud u. 1959 aastal) moodi tulek. Barbied ei kao nii pea. Siis tulid moelavadele vanad. Vastukaaluks lastele ja noortele. Ülemaailmne trend, sest: oleme modernismi tuules. Postmodernism. Modernism. Lõhe kadumine taiese ja tema pealkirja vahel. Võrdluseks- teatrietendus saab osaks kuulajatest/vaatajatest. Vanasti sai riietusega oma staatust väljendada, kõik sellest, mis puudutas keha, väljendas staatust. Naistel- lemmikriided seotud kanmisega erinevas kontekstis. Postmodernism. (Mis seotud sellega, milliseid riideid kanname). 1) Ambivalentsus- tuuakse välja vastandid- mehelik/naiselik/lapselik/täiskasvanulik/noor/vana jne. Kõik vastandlikkus kaob. 2) Stiilide paljusus- erinevad stiilid (moe/stiili loojad vaatavad ringi tänaval ja panevad
annaabi.ee 
