meeli mitmeil moel. On kuulda kõikehaaravat rütmi, milles suur roll on orkestril. Teisalt ergastavad need ka fantaasiamaailma, mis on minu arust nüüdisaegsele inimesele oluline omadus. Olen arvamusel, et kui indiviidil on rikastunud fantaasiamaailm on ka probleemid ning muud kompromissi otsivad olukorrad lahendatavad. Eestis on neoklassitsistliku muusikastiili olulisemaid esindajaid Jaan Rääts, Eino Tamberg ja Eduard Tubin. Samuti on uusklassitsistlikku stiili näha ka selle aja kuulsatel ehitistel, mis omavad praktilist kasutamist veel tänapäevalgi. Näiteks avaldab mulle suurt mõju võimas Kapitoolium, mis asub Washingtonis, USA’s. Nii nagu muusikaski, avaldub ka ehitisel eriline täpsus ja suurejoonelisus. Tahaplaanile ei üritatud jääda ühegi detailiga mis avaldub võimsal Kapitooliumil. Hoonemüraka arhitektiks oli William Thornton, kes oli esimene paljudest selle aja ehituskunstnikest. Hoone jätab mind seda vaatama kauemaks.
Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik veendumus, et kunsti olemus on vormide vabas mängus, mitte ainult, et lubas, vaid lausa nõudis kunstnikelt originaalset
suurejoonelikkusega. Siin annab ennast tunda nii kunstniku vanadus (Krause oli 1825. a. 68 aastat vana) kui ka üldiselt algav stiililagunemine. Nagu edaspidi näeme, laiendati tervet kavatist veel kord aa. 1856-1860. Krause ei olnud muidugi ei geenius ega isegi mitte väga andekas kunstnik. Kuid tal oli korda läinud ajastiili täitsa omaks teha ja väljendada selles ideid, mis liigutavad meid veel praegu. Ta on väga palju selleks kaasa aidanud, et Tartule uusklassitsistlikku ilmet anda, ja tema paremale saavutisele ülikooli peahoonele jääb Balti arkitektuuri ajaloos alati aukoht. Krause surmaga a. 1828 lõpeb Tartu ülikooli hoonete ajaloos esimene, ühtlasi parem ajajärk. Peale Krauset on loodud väga vähe väärtuslikku. Arkitektuuri langus 19. sajandil klassitsismi lagunemine, mitmesuguste ajalooliste stiilide vaheldumine ja üksteise kõrval esinemine, eklektitsism ja nõudlik "modernism" kõik see leiab
rohkem meeleolu väljendajad kui nähtava looduse väljendus), aga ka selle eitus. Sõjajärgselt loobuti minakesksest eneseväljendusest ja ebmäärasest romantilisest tundlemisest ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt ja tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Uusasjalikkuses eristatakse nn versitlikku suunda (George Grosz), mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda (Aleksander Kanoldt), mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. Maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Dix, kes avaldas palju mõju mitmele noorele eesti kunstnikule. Sealt on pärit inimeste karakteri rõhutamine kuni groteskini, objektida materjali ja vormi toonitamine ning õhu- ja värviprobleemide jätmine tahaplaanile. Aleksander Vardi (1901-1983) maalidel on esemete ja figuuride kontuurid teravad, vormid
Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Eesti 1930.aastate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonitus, plastiline modelleering või hele tumeduse kasutamine. Sellel ajavahemikul sündis väga palju uusi ja andekaid kunstnikke.
Tüüpiline 1920.aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli Peet Aren (1889 1970). Nooremad pallaslased olid 1920.aastate alguses huvitatud, kujunenud kahest suunast, üks väljendas ebamäärast, romantilist tundlemist ning püüdis kajastada objektiivset tegelikkust. Täpselt, kuivalt, tihti naturalistlikult kujutati esemete üksikasju. Teiselt, uusasjalikkuses eristatakse nn. veristlikku suunda, mis tahtis olla ühiskonna vastuolude paljastaja ja uusklassitsistlikku suunda, mis rõhutas esemete plastilist vormi ebatavalise, teravdatud, nn. maagilise valguskäsitlusega. Mõlemat suunda ühendas oma loomingus Otto Six. Kokkuvõttes võib öelda, et 1930.a. domineeris Eestis kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Nagu Pariisis, ei tähendanud "realistlik reaktsioon" ka Eestis kunstnike isikupära vähenemist. Vastupidi, estetistlik
annaabi.ee 
