tohi - sellega ei nõustu mitte ükski praegune riigipea, sest jõukal järjel elavad inimesed toovad riiki kõige enam tulu ja alati on neid, kellel lihtsalt läheb elus edukamalt kui teistel. Kui Utoopia julgustab intelligentsuse arengut, peaks ta soosima ka tulusid, mis sellega kaasnevad, sest mõttetöö on alati maksnud rohkem kui kätevaev. Siinkohal tekib kahe mõttetera vahel ebakõla ja loogika kõikumine, mis tegelikult kajab läbi kogu teose. Machiavelli ideed olid More'i Utoopiale teravaks kontrastiks. Nad tuletasid meelde ammukustunud Sparta ühiskonnakorraldust, sarnaseid jooni leidus ka Navarras, kui ta veel sõltumatu kuningriik oli. Lähenemine valitsemisele oli loomutruum ja kindlakäelisem, kuigi mitte nii elanikukeskne ja rahvahuviline kui ,,Utoopia", mis meenutas oma olemuselt pigem taevakuningriiki või paradiisi. Esimene suur erinevus seisnes võimukandjates. Kui Utoopias
Dianoeetiliste ehk intellektuaalsete vooruste all peab Aristoteles silmas viit teadusliku tegevuse liiki, mistõttu ta käsitleb viimaseid ka oma ,,Nikomachose eetikas". Nende puhul ei taotleta mitte mõõdukat keskmist, vaid parimat, mida on võimalik saavutada. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007) Erinevalt Platoni poliitilisest õpetusest on Aristoteles poliitikafilosoofia kavandatud pragmaatilisena. Platoni utoopiale omase vara ja naiste ühisomanduse lükkab Aristoteles otsustavalt tagasi. Ka tema käsitleb üksikasjalikult kasvatuse probleeme, eriti muusikalist haridust, aga suure osa oma ,,poliitikast" pühendab ta majandust, kodanikuõigusi ja valitsusametite jaotust puudutavatele küsimustele. Uusaegset võimude lahususe põhimõtet ennetades eristab ta riigivõimu elementidena seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtulikku võimu. Riiki määratleb ta selle eetilise sihi
veendumusel, et rahvas on rumal. Makjavellism ehk salakaval poliitik, kes oma eesmärkide saavutamiseks ei vali vahendeid. See läks väga palju kokku Jesuiitide ordu põhimõtetega. Ise oli ta väga edumeelne, sest talle meeldis paavsti ülemvõim. Thomas More ja tema teos ,,Utoopia" räägib ideaalühiskonnast, mis on rajatud täielikule demokraatiale. Lisaks sellele puudub eraomand ja kõik ühiskonna kuulub kõigile. Tema ,,Utoopia" oli kirjeldus meie hilisemale kommunistidele. Teine utoopiale sarnane on Tomaso Campanella ,,Päikeseriik ehk ideaalne vabariik". Kommunistliku ühiskonna põhimõte on, et igaüks töötab vastavalt oma võimetele ja võtab ühiskonnalt asju ka vastavalt võimalustele. Renessanss tõi ka uue käsitluse ka loodusteadustesse ja see oli loodust väärtustav suhtumine, peale seda levis ka uus Jumalakäsitlus, mis räägib, et jumal on lõputu, teda leidub kõikjal ja ta kehastub kogu looduses. Seda nimetatakse pantenismiks
G läheb oma isale appi koos sõpradega. Tüli tekkis viinamarja kakkude pärast. Theleme kloostri ehitamine. Korraks R tõuseb ka kõrgemale renessanssi ideaalide juurde. G-le sünnib poeg Pantagruell teises raamatus. Sõbruneb noormehega, kelle nimi on Panurge kõikeoskaja. Umbes smaal ajal tekib ka kelmiromaan. Sellel on ka kelmiromaani jooni. Tekib tegelaspaar, vähehaaval esiplaanile Panurge. Taas sõjavastasus. Vaenukuningas Anarche tungib kallale G kuningriigile Utoopiale. (More'i raamat järelikult väga kuulus selleks ajaks). Naeruvääristatakse värvikalt vaenuõhutajaid. Sellest kuningast tehakse hiljem soustimüüja. Groteski kujund, madaldamine materiaalsusesse. Neid kujundeid palju. Kolmandas raamatus Panurge'i naisevõtu teema. Kardab abielludes sarvekandjaks saada. Tahab võimalikult paljudelt teada saada, milline see naine on, kellega ta peaks abielluma. Ei saa vastust. Kaug Idas Hiina ja India piiril Püha
Paljuski tema kaks esimest raamatut lisaks eelnevale ka ,,Haripunkt", on küllalt selgelt meelelahutusliku funktsiooniga. Peale selle on tal aga romaan ,,Leegitsev täiskuu" ja raamat ,,Vaanenburgi tapatalgud", mille puhul ei ole seda kirjutatut nii lihtne klassifitseerida, nende ambitsioon on juba avaram, kui lihtsalt mingi õudusjutu kirjutamise puhul. ,,Vaanenburgi tapatalgud" kuulub düstoopia lahtrisse. See on vastand utoopiale, see on negatiivne tulevikumaailm. Meie kirjanduskultuuris on see haruldane. Nendes kahes raamatus jõutakse mõnevõrra veenvama ja tõsisema inimese uuringuni ja tema kujutamiseni. See iniese olemine ja eksistents sisaldab ühe komponendina ka ju erinevaid hirmusid, änge, illusioone. Need Barkeri raamatud seda poolust inimeses välja tuua proovivadki. Sealt ka siis horroratmosfäär. Küsimus pole selles, et
edutult, neis on midagi sellist, mis ei allu lavastamisele. Mõlemad kirjutasid näidendid elu lõpu poole, siis kui nad elasid Itaalias. Nad olid konfliktis kõrgseltskonnaga, seetõttu olid sunnitud Inglismaalt lahkuma. Melanhoolia Euroopas välja kujunenud uus olukord, mida lähemale nihkus Napoleni impeerium, kõike oli tabanud fiasko, kõikjal tugevneb poliitiline reaktsioon. Muutus veel suuremaks utoopiaks, maailm pöördus oma rööbastesse tagasi, keeras utoopiale selja. Uued olud olid kitsamad ja ebamugavad. Revolutsioon tõi kaasa massiliselt negatiivseid tagajärgi. Kõige negatiivsem see, et revolutsioon oli puhastanud teed keskpärasusele/labasusele. Toimus võrdsustamine allapoole. Ainus pääsetee sellest võis olla mäss kõige eitamine, labasuse eitamine. Mäss võis olla individuaalne mäss, isikusisene. Sellised meeleolud väljendusidki nende näidendites. Nende
annaabi.ee 
