Andrus Kivirähu viimane romaan ,,Mees, kes teadis ussisõnu" kirjeldab peategelase Leemeti, kes on sündinud enda generatsiooni uueks ja viimaseks lüliks, elulugu. Leemet on alati viimane, kes midagi teeb või näeb, olgu selleks Põhja Konna nägemine või oskus mõista ussikeelt. Leemet on sunnitud jälgima, kuidas inimesed valivad iidsete kommete asemel uue elustiili. Inimesed valivad metaselu asemel külaelu ning põdralihale eelistavad nad putru ja leiba ning ussikeele õppimiseks on nende keeled pudru ja leivaga ära rikutud. Leemet jääb viimaseks mohikaanlaseks, kuid see ei taga talle poolehoidu ka metsas, kuna sealsed meelest nõrkuvad ja vananevad raugad suhtuvad umbusklikult ka metsa jäänud noortesse. Leemet jääbki kahe tule vahele ja ainus koht, kus ta end turvaliselt tunneb, on ussipesa. Leemeti parim sõber reedab ta ja kolib koos perega külla, kus unustab ussisõnad. Kahevahel hõljuv Leemet peab tegema otsuse, kuhu leeri ta kuulub
on põlvest-põlve suguvõsas edasi antud, aga mõned ei soovi ning keegi ei saa neid ka selleks sundida. Andrus Kivirähu raamat "Mees, kes teadis ussisõnu" jutustab Leemetist ja tema perekonnast, kes ainsate inimestena on jäänud veel metsa elama, ülejäänud on läinud külla, sest see on kaasaegsem ja mugavam elupaik. Leemet ja tema perekond ei mõtelnudki metsast lahkuda, sest ka nende esivanemad on aastasadu metsas elanud. Metsast lahkudes unustaksid nad õigepea ussikeele, millega saab loomadega kõnelda ja neid kuuletuma sundida, aga nemad ei ole nõus vanu tavasid ja uskumusi eemale tõukama ning koos teistega külla minna. Leemeti suurim soov oli näha Põhjakonn taevalaotuses lendamas ja raudmehi alla neelamas. Külla minnes oleks ta pidanud sellele unistusele selja pöörama aga seda ta ei suutnud teha. Kuigi ta sisimas teadis, et Põhjakonn ei ärka enam kunagi ei löönud ta käega- lootus sureb viimasena
ussisõnu. ,,Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma." Inimesed on erinevad ja nende tegelikkumõttemaailma ei ole võimalik näha ega teada. ,,Paavst on jumala asemik maa peal." Ei ole jumalat maa peal, seda vaid usutakse olevat taevas. Paavst on tema asemik maa peal. Vatikanis. 2. Raamat räägib vanade eestlaste elust metsas ning sellest kuidas kõik lõpuks hääbus. Läbivaks valuteemaks on ussikeele oskamine, mille järjest rohkemad inimesed ära unustavad ning üheks suureks põhjuseks oli soov külla elama kolida, et sarnaneda kõikide teistega. Jutustus algab ajas kui Leemet on veel väike poisike ning metsas on veel piisaval inimesi, kes oskavad ussisõnu ja räägivad, et külla elama ei taha nad küll kunagi kolida. Kogu elu käib vanade tavade järgi. Mingil hetkel hakkab aga järjest rohkem inimesi külla kolima ning kuna seda
Ärgu keegi arvaku, et selle keele ainus kasutusvaldkond on ussidega vestlemine, kuigi ka see on oluline, sest ussid eriti rästikud on ju ühed targad olendid ja nendega juba maksab vestelda. Ei, see keel annab võimaluse valitseda kõigi metsloomade üle, nõnda et jahti pidada pole vajagi ja igapäevane toidus ehk põdrad ja kitsed tulevad ise inimese juurde ja lasevad alandlikult kõri läbi lõigata. Ussikeele õppimise juures on aga selline väike konks, et seda peab alustama väga varases nooruses ning pudrust ja leivast rikutud keelega seda enam selgeks ei saa.Väljasureva keele lugu on alati ühtviisi kurb ja seda kurbust ei kahanda romaani kestel ootamatult ka see, kui inimesed oma algsetest eluviisidest loobuvad ja uue elu omaks võtavad. Paralleele nüüdisajaga annab tõmmata nii- ja teistpidi. Lisaks keele väljasuremise
teine uuemale kultuurile. Esineb hulgaliselt Kivirähki huumorit, mida on väjendatud iroonia kaudu: karud himustavad naisi ja vastupidi, Ints osutub emaseks rästikuks, inimahvid Pirre ja Rääk kasvatavad täisid, Leemet lõikab külavanem Johannesel tagumiku küljest ära, hullumeelne vanaisa lendab inimluudest tiibadega. Romaanis rõhutatakse inimeste tihedat seotust loomadega, olulisimad tunduvad rästikud, kes on inimestele ussikeele selgeks õpetanud ning keda peetakse inimeste võrdseteks kaaslatseks. Samuti on oluline roll karudel, kes ainsana peale rästikute mõistavad inimestele ka ussikeeles vastata. Eriti on karusid samastatud meestega, kuna metsanaistes tekitavad karud kirge ning meeste äraolekul lubatakse karusid sängigi. Erilist sümpaatiat karu vastu tunneb Salme, kes Mõmmiga ka abiellub. Ometi kaob karude kirg tüdrukute vastu sama kiiresti kui tekib ning
õpetama. See oli väga keeruline, algul oli keel lausa paistes, aga Vootele oli karm õpetaja ja asi hakkas edenema. Leemet saab teada, et tema vanaisa tapsid raudmehed: raiusid jalad maha ja viskasid merre. Ka teine vanaisa sai surma sõjas raudmeestega. Vanaisal olid mürgihambad. Kui unustati ussisõnad, kadusid ka mürgihambad. Vanaisa sai kiviheitemasinaga pihta, muidu ei saanud raudmehed talle üldse ligigi, kohe salvas. Ja vanaisa mälestuseks pidigi L ussikeele selgeks saama. L proovis metsas ussisõnu, kõik mõistsid teda peale putukate. L oli siis 9- aastane ja sai tuttavaks rästik Intsuga. Ta päästis Intsu siili käest. Nood ei mõistnud enam ussisõnu ja Ints oleks hukka saanud. Ints kutsus L endale külla, tema isa on ussikuningas- suur madu kuldse krooniga. Koopas oli tuhandeid usse, kellega L vestles. Maod arvasid, et raudmehed on sama rumalad kui siilid. 5.peatükk L käis metsas nüüd ringi koos Intsu ja Pärtliga
annaabi.ee 
