meelelisele antusele. Skeem põhineb aru menetlusviisil anda kujutlusjõu abiga puhastele arumõistetele meeleline sisu nii, et üldmõisted oleksid meelelise materjaliga seostatavad ja meelelised ettekujutused oleksid mõistetele subsumeeritavad. Jutt ongi subsumtsiooni probleemist – erilise meelelise antuse allutamisest mõiste üldisisusele, mille kaudu saab võimalikuks kogemustunnetus. Võimet allutada eriline üldisele nimetab Kant otsustusjõuks (Urteilskraft). Kuna jutt ei ole mitte subsumtsioonist empiiriliste mõistete alla, vaid aprioorsetest otsustustest, mis on alati juba teostatud, kui mõni empiirline tunnetus realiseerub kogemusena, siis pole subsumtsiooni probleem mitte empiirilise, vaid transtsendentaalse otsustusjõu probleem. Seetõttu räägib Kant “otsustusjõu transtsendentaalsest doktriinist” – nende subsumtsioonitingimuste teooriast, millele kogemuse maailm ja koos sellega otsustused tolle kogemusmaailma põhijoonte üle
Milles õieti seisneb üleva ja katarktilise erinevus, kas tegu pole mitte sünonüümidega? Meenutagem Kanti: “Ülev on see, millega võrreldes kõik muu on väike.”22 Ülev on suurimaist suurim, mõõdutu, kujutlusvõime jaoks 16 “Kartlik Nikas,” lk. 7 17 “Kentaur,” lk. 23. 18 Sealsamas, lk. 13. 19 Sealsamas, lk. 40. 20 Sealsamas, lk. 564. 21 “Kartlik Nikas,” lk. 465. 22 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. Hrsg von Gerhard Lehmann. Philipp Reclam Jun, Stuttgart, lk. 143. hõlmamatu. Ülev on samas naudingu ja ebamugavuse ühendus: hõlmamatus tekitab ebamugavust, kuivõrd ülev on väljaspool inimlikkuse piire. Samas, Kant on väga uhke selle üle, et suudame siiski ülevast mõistuslikult kõnelda, suudame luua kontseptsiooni isegi lõpmatu ning sellegi kohta, mis tähistab inimmõistuse piiratust. Sellisena laieneb üleva kogemus ka kogevale teadvusele, inimene saab osaks ülevast.
A Theory of Art. New York: Haven Dickie , George 1997a. Introduction to Aesthetics. An Analytical Approach. New York/Oxford: Oxford University Press Dickie , George 1997b. Art: Function or Procedure-Nature or Culture? -- Journal of Aesthetics and Art Criticism. Vol. 55, pp. 19-28 Dickie , George 1998. Wollheim's Dilemma. -- British Journal of Aesthetics. Vol. 38, pp. 127-135 H i 11 i e r , Paul 1997. Arvo Part. Oxford/New York: Oxford University Press K an t, Immanuel 1790. Kritik der Urteilskraft. Berlin, Libau: Lagarde und Friederich. (Werke. (Akademie Textausgabe.) Bd. V. Berlin: de Gruyter, 1968) K e n n i , William E. 1958. Does Traditional Aesthetics Rest on a Mistake? -- Mind. Vol. 67, pp. 317-334 Mandelbaum , Maurice 1965. Family Resemblances and Generalization Concerning the Arts. -- American Philosophical Quarterly. Vol. 2, pp. 219-228 Panofsky , Erwin 1955. Iconography and Iconology: An Introduction to the Study of Renaissance Art. -- Meaning in the Visual Arts
töödeldakse kõigepealt mõistuse vormiva tegevuse kaudu kategooriate abil. d) TRANTSTSENDENTAALNE OTSUSTUSVÖIME Me oleme kategooriates tundma õppinud aprioorseid vorme, mida meie mõistus kasutab kaemusliku materjali korrastamisel. Kust teab aga mõistus, millal millist kaheteistkümnest kategooriast kasutada? Tal on võime, mis muudab ta võimeliseks õiget kasutama. Seda võimet nimetab Kant OTSUSTUSVÖIMEKS (Urteilskraft). Kategooriate ja aine vaheline lüli seisneb selles, et igasugune mitmekesisus aistinguis allub ühele üldisele vormile aeg. Iga kategooria vastab seega ajalisele skeemile. Sellega on viidatud vaid otsustusvõime funktsioonile. I.Kanti üksikud arutlused "puhta mõistusmõiste skematismi" kohta jätame me vahele. c) LOODUSTEADUSTE VÖIMALIKKUS Teist kriitika põhiküsimust kuidas on puhas loodusteadus võimalik? - vaatleb Kant transtsendentaalses analüütikas
Kanti meelest on Hume'il õigus. Kausaalsusprintsiip pole tuletatav aistingutest, vaid pärineb mõistusest. Inimene töötab vastavalt mõtlemisvormidele. Kõigis meie kogemustes on mõtlemisvormid sees. Näivuskiht (die Erscheinung) - see, mida vastu võtame, on paratamatu. Meil ei saa kunagi olla kogemust, mis pole vastavuses kausaalsusseadusega. Transendentaalne otsustusvõime. Kuidas teab mõistus, millal millist kategooriat kasutada. Kant ütleb, et on selline võime (Urteilskraft). Aeg on lüli kategooriate ja aine vahel. Kõik meie aistingud alluvad ühisele vormile. Aeg võimaldab teha otsuseid. Loodusteaduste võimalikkus. Kuidas on puhas loodusteadus võimalik? Ilmingute seaduspärast korda nimetame looduseks, nenede seadusi loodusteadusteks. Inimene on looduse seadusandja. Metafüüsika ülesanne - näidata objektidele sõltuvust meie tunnetusest. Transendentaalne dialektika. Kuidas on metafüüsika (kui teadus ülemeelelisest) võimalik
tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi ei olnud suutnud seda probleemi lahendada. Kanti enda lahendus seisnes selles, et empiiriline maailm eksisteerib vaid sedavõrd,. kuivõrd inimese transtsendentaalne (piiridest väljuv) hing osaleb selle konstrueerimises.Peamised teosed: Puhta mõistuse kriitika (Kritik der reinen Vernunf), 1781; Prolegomena, 1783; Praktilise mõistuse kriitika (Kritik der praktischen Vernunf), 1788; Otsustusvõime kriitika (Kritik der Urteilskraft), 1790; Anthropologie in pragmatischer Hinsicht, 1798; Loogika, 1800 (Jäsche poolt toimetatud); Kategooriad. Kui Locke ütles, et Nihil est in intellectu quod non fuerit in sensu, millele Leibniz vastas Nisi intellectus ipse. Mõistuse kategooriad eksisteerivad enne kogemust. On olemas puhta mõistuse kategooriad, mis ei tulene kogemusest. Näiteks kirjutas ta Puhta mõistuse kriitikas: Koera mõiste tähendab reegleid,
annaabi.ee 
