ühe tädi sülest maha ning kaotas mitmeks aastaks kõnevõime. Lapsepõlve algusaastaid ilmestas veel teinegi eripära, mis ilmnes, kui vanaema ta kord kaasa võttis, kui ühele pulmapeole toitu valmistama läks: pulmaliste laulma hakates puhkes Urmas täiesti lakkamatult nutma tal olid nimelt ülitundlikud kõrvad. (Ibid, lk 6) Mõne aasta pärast asusid nii ema kui ka isa koos elama Hagudisse, Purila sovhoosi Seli osakonda, kus 21. juunil 1962 sündis Urmasele õde Lea. Isa poolt tõmmu nahavärviga tüdruk meeldis Urmasele ning ta väljendas seda nii, et viis õe säravvalge laia pitsiga tekile pliidi alt pisikeste peotäite kaupa tuhka, moodustades tüdruku ümber uhke tuhakuhjakestest auringi. Sellest ajast peale oli neile südamelähedane kõik, mis kaudselt tulega seotud (näiteks meeldis neile erinevaid kodus leiduvaid esemeid praeahju ja tahmaluugi kaudu korstnasse panna, samuti end nõega kokku määrida ja sellisena tantsida)
URMAS ALEND ER 22. NOVEMBER 1953 – 28. SEPTEMBER 1994 URMAS ALENDER OLI EESTI LAULJA JA HELILOOJA Lapsepõlv Urmas Alender sündis 22.novembril 1953. aastal Tallinnas. Esimesed 8 aastat elas ta Odra tänaval vanas puumajas tollase Autoinspektsiooni lähedal. Mängukaaslasi tal eriti ei olnud, praktiliselt ainus temaealine laps ümbruskonnas oli tema õde. Kuigi isa oli meremees ja ema käis tööl, ei käinud Urmas lasteaias. Tavaliselt mängis ta üksinda. Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada. Edasi kolis Alendrite perekond Lasnamäele
surmani. Urmas Kibuspuu kasvas ja veetis suurema osa oma ajast nooruspõlves vanemate majas Tallinnas Hiiul, Pargi tänavas. Juba väga varajases nooruses oli Urmas silmapaistev laps: tähelepandav oli varajane rääkimisoskus, hea miimika, seltsivus ning tihti ka tahtmine seltskonnas kõva häälega laulda. Urmas oli viisakas ja korralik poiss, kes armastas väga loodust. Väiksena armastas ta muuhulgas luubiga lilleõisi uurida ja abistas isa meisterdamisel- ehitamisel. 1960. aastal sündis Urmasele õde Merike ja 1968. aastal vend Marko, kuid Urmas oli õest- vennast hoopis rahulikuma meelega. Kodu oli Kibuspuule väga oluline koht. Urmase „võrratu lastetuba“ paistis välja kogus tema olekus, käitumises ja suhtumises. Väga aktiivne väljas käija Kibuspuu ei olnud, vaid armastas pigem raamatuid lugeda ja joonistada. Ta luges vabalt ka vene keeles ja nautis kunstiraamatute uurimist. 3 Kooliteed alustas Kibuspuu Tallinna 28
töötas, kuid siis sai selgeks, et bändi tegemine oli talle siiski tähtsam. Ta loobus ta näitlejaametist ja hakkas tegelema ainult "Ruja"-ga. Teatritega tegi kaasa kogu "Ruja" koosseisus ja Nukuteatris proovis ta oma luulekavaga välja tulla, kuid kriitika ei suhtunud sellesse eriti hästi. Urmas Abiellus 1976.a. 2.juulil abikaasa Liiviga ja 1979 .a. sündis tütar Yoko. Tema tütar Yoko arust oli isa esineja. Samuti arvas ta, et Urmasele meeldis siiski rohkem muusiku amet, kui näitleja olla. Urmas oli ka väga korra armastaja. Yoko, kelle jaoks oli Alender eelkõige isa, keda ta õpis tundma tema loodud muusika kaudu. Tütre arvates oli Urmas Alendril komme rohkem muusikaga tegeleda, kui perega, aga pere polevat kunagi tundnud, et ta ei oleks nendest hoolinud - hoolis väga. Kuni 1988. aastani tegutses Urmas "Ruja"-s, tegi kaasa "Propeller"-is ja "Teravik"-us. Pärast "Ruja" laialiminekut, lahkus ta üsna kohe perega Rootsi
Teisel pool oli kiri. Raamisin selle niimoodi ära, et mõlemad pooled paistavad läbi klaasi," jutustab kirjanik. Osila hinge puudutas juhtunu niivõrd, et ta kirjutas Alenderile vastuseks luuletuse. Seejärel palus selle Viljandis parajasti trükis olnud luulekogule lisada ning muuta ka luulekogu pealkirja." Kirjastuses tuldi autorile vastu, luuletus läks kogusse ja raamat sai pealkirjaks "Lootuse luiged". Osila saatis luuletuse ka Urmasele. Muusik sai selle kätte, kuid vastata enam ei jõudnud ... Ühiskassett jõudis rahvani saatuse tahtel Joko käe läbi "Luulekogu tuli trükist 30. septembril. Siis oli juba teada, et luiged küll on, kuid lootust enam ei ole .. ," muutub kirjanik mõtlikuks. Estonia hukust oli siis möödunud kaks ööpäeva. Virve Osila ütleb, et tema jaoks on muusik igavesti olemas, sest nad suhtlesid vaid loomingu kaudu. "Ma tunnen muusikas kogu aeg tema lähedust," sõnab luuletaja. Alenderil oli nende
püüdis sulepeale võimalikult kiiresti korki peale saada). Urmas ise arvas, et võib-olla üksiolemise tõttu kujunes temast individualist. Edasi kolis Alenderite perekond Lasnamäele - Eesti Merelaevandus ehitas sinna neile maja. Seal tekkisid Urmasel esimesed pahandused, õue peal oli palju venelasi ja nendega suheldi enamjaolt kividega. Esimesed peksasaamised toimusid tal samuti sellel pinnal. Urmas ise arvas, et ka see on tema mõttemaailma mõjutanud. Isa tõi Urmasele reisidelt palju huvitavaid mänguasju kaasa, kõige rohkem aga püstoleid, mida Urmas tal palus tuua koos teksastega, millel pidi olema hästi palju taskuid. Kuigi Urmasel oli palju püstoleid ja ta nendega tüdimuseni mängis, ei arvanud ta kunagi, et vägivald on probleemide lahenduseks. Sellest põhimõttest ajendatuna ei võitnud ta koolis kuulsust kaklejana, vaid koomikuna. Tal pruukis vaid grimassi teha ja juba oli ta suutnud kõik naerma ajada.
annaabi.ee 
