võrreldes. Püüe leida keskteed kahe äärmuse realismi ja nominalismi vahel. Seda seisukohta pooldasid Pierre Abélard, hiljem John Locke. Realism Realismi järgi on üldine alati üksiku suhtes esmane, kusjuures üldine eksisteerib kogemusvälises maailmas ega allu harilikule tõestusele. Üldmõisted on muutumatud ja igavesed ning olelevad lahus esemeist ning seega tõelisemad kõigist neis kehastuvaist üksikesemeist. Igale üksikesemele peab eelnema üldmõiste (universalia ante res). Kui näiteks poleks ennem eksisteerinud üldmõistet inimene, siis ei oleks olnud ka Sokratest, Platonit, Aristotelest. Üks realismi seisukoha pooldajatest oli Anselm Canteburyst (1033-1109). Ta on rahvuselt prantslane, pärit Piemontist. Alates 1066.aastast kuulus benediktlaste vennaskonda ja pühendus vaimulikule elukutsele. Tegutses aastast 1093 kuni surmani Cantebury peapiiskopina. Tollal seoses Roscellinuse nominalistlikus vaimus tõlgendatud
võime nimetada õigluseks? Universaalide probleemi puhul kujunes 11.12. sajandil välja kolm seisukohta: realism, nominalism ja kontseptualism.7 4.1. Realism Realism tähistab antud juhul esimest Porphyriose poolt sõnastatud valikut. Et sõna realism on filosoofias kasutusel erinevates tähendustes, siis kasutatakse kirjanduses tihti ka täpsustavat nimetust universaalide-realism. Keskajal formuleeriti seda positsiooni järgmiselt: universalia sunt realia, universaalid on iseseisvad, subsistentsed reaalsused. Realism jaotub kahte varianti vastavalt Porphyriose poolt viimasena sõnastatud valikule: 1)Universaalid on sellised reaalsused, mis eksisteerivad meeleliselt tajutavatest üksiknähtustest eraldi. Selline realismi variant lähtus Platonist, kelle õpetus sisaldas ideede (üksiknähtuste liikidele ühiste, ühtsete olemusstruktuuride) meeleliselt tajutavatest asjadest lahutatud eksistentsi möönmist
julgeid väiteid vähese materjali, on talle ka palju vastu väidetud. Formaalsele suunale vastandub funktsionaalne. Teha üldistusi suure andmehulga kõikide maailma keelte kohta, mille kohta on väga vähe teada, on raske, aga kui neid andmeid käsitleva teooria kohta pole täpselt teada, mida uuritakse, on olukord veelgi keerulisem. Universaalide püstitamist segab see, et universaalset grammatikat võib mitmeti mõista: kas see räägib kasutusel olevatest ehk operatiivsetest (universalia actu) või potentsiaalsetest (universalia potentia) universaalidest (Klein 2009: 335)? Mida enam uurimisele tahke juurde tekib, seda vähetõenäolisemana tundub leida keeleuniversaale. Universaale on raske leida, kui mitte öelda päris võimatu, sest keeli on palju. Teadmised maailma kõikide keelte kohta on piiratud (Klein 2009: 334). 2009. aasta seisuga on Ethnologue'i andmebaasi järgi maailmas 6909 erinevat keelt (Anderson 2010). Mida aga eristuvaks pidada
olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja realistide vaidlus. Realism: omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas realist. Eriugena ka. Nominalism: Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist. 1) Üldmõisted, olles primaarsed, muutumatud ja igavesed, on esemetest reaalselt lahsus, ürgsemad ja tõelisemad. Universalia ante res (realistid) 2) Üldmõisted on vaid tuletised olemasolevaist esemetest, nendest abstraktsiooni teel saadud, tegelikkuses esinevad vaid nimetustena (nomena). Ese on ürgsem kui tema mõiste. Universalia post res (nominalistid). Nende äärmuste vahel kujunes kolmas vool, kontseptualistid, mis tunnistas: 1) üldmõiste moodustab iga eseme olemusliku tuuma. (realistide idee) 2) Üldmõiste on esemega paratamatult seostatud (nominalistide idee)
Platoni ideedemaailm on kõige klassikalisem realismi näide, kuigi ta ei suuda põhjendada, kus täpselt see ideedemaailm asub. Augustinus omakorda väidab, et kõik universaalid tulevad Jumalast. Realism tähistab antud juhul esimest Porphyriose poolt sõnastatud valikut. Et sõna realism on filosoofias kasutusel erinevates tähendustes, siis kasutatakse kirjanduses tihti ka täpsustavat nimetust universaalide-realism. Keskajal formuleeriti seda positsiooni järgmiselt: universalia sunt realia, universaalid on iseseisvad, subsistentsed reaalsused. Realism jaotub kahte varianti vastavalt Porphyriose poolt viimasena sõnastatud valikule: 1) Universaalid on sellised reaalsused, mis eksisteerivad meeleliselt tajutavatest üksiknähtustest eraldi. Selline realismi variant lähtus Platonist, kelle õpetus sisaldas ideede (üksiknähtuste liikidele ühiste, ühtsete olemusstruktuuride) meeleliselt tajutavatest asjadest lahutatud eksistentsi möönmist
erinevad ,,minad". Suhted rääkija -- kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. Morrise näide Sõna ,,laud" implitseerib (kuid ei tähista) horisontaalse pealispinnaga mööblieset, millele võib paigutada esemeid. Tähistab teatud objektide klassi (mööbliese), üldnimi, denoteerib neid objekte, millede suhtes seda sõna saab kasutada. Väljendab oma interpretaatorit (surnud keeltes see puudub). Singularia nominantur, universalia significantur. Kuidas ,,lugeda" kujutist (Eco näide) süntaktika semantika pragmaatika Kui te võtate kaks kõverat Nähes ühte ja sama Reaktsioon kujutisele ja panete nad kokku, luues märki, saame me eri sõltub meie eelnevast abstraktse kala kujutise, moodi sellest aru. kogemusest, habitusest siis te tegelete süntaksiga. Latika kujutis ei jmt. Need kaks kõverat on nagu tähenda meie kõigi
annaabi.ee 
