Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ülevaade nimeuurimisest ja –korraldusest". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
nimesid, kohanimed, kohanimede, henn, saari, perekonnanime, uurima, päll, onomastika, ametlikud, sihtasutus, nimeseadus, ärinimed, kuulaja, tõnisson, perekonnanimed, henno, leksikoloogia, isikunimed, baltisakslased, uurisid, keskne, valdek, läänemaa, põhilist, marika, marit, alas, mitteametlikud, pajusalu, hennoste, ellen, niit, murded, juttu............................................ 13 3.3.1 Isikunimeseaduse eelnõu ....................................................................... 16 3.3.2 Isikunimede keelsus .............................................................................. 17 3.3.3 Isikunimekorraldusega tegelevad institutsioonid ................................... 19 3.4 Isikunimekorralduse ülesanded ................................................................. 19 4 Kohanimed ................................................................................................ 20 4.1 Kohanimekorralduse areng ....................................................................... 20 4.1.1 Kohanimekorraldus 1917. aastani ......................................................... 20 4.1.2 Kohanimekorraldus Eesti Vabariigis 19181940 ................................... 21 4.1.3 Kohanimekorraldus Nõukogude ajal ..................................
NIMEKORRALDUS 06.09.2013 Mis nimi on? Kuidas me nimesid eristame? Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e
ei teata, mis nimi täpselt on. Nimi grammatikateoorias on segane: räägitakse üld- ja pärisnimest ning lisaks veel lihtsalt nimest. Nimi ja pärisnimi on enamasti sünonüümid. Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada.
sajandi piiblikonverentsid) 4. Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge. Euroopas valgustusajastu, rahvuslikkus jne. ,,Beiträge" (18131832); toimetaja J. H. Rosenplänter. Tähtsus: · Teaduslik lähenemine eesti keelele; eesti keel kui huvitav uurimisobjekt · Saksa-ladina ajajärgu asemele eesti (soome-ugri) ajajärk · Kujunes käsitusi eesti keele kohta, mis kehtivad siiani (näiteks?) · Levitas teadmisi keele kohta · Õpetas ja suunas kirjutama, uurima, materjali koguma · Ühtse kirjakeele taotlemine · Eesti keele väärtustamine (Rosenplänter: vaja õpetada eesti keeles ka gümnaasiumides, mitte ainult rahvakoolides) 5. Eduard Ahrens. 1843 "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (vormiõpetus) 1853 II trükk, lisas lauseõpetuse Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos.
Kolmandast kursusest alates jaguneti nelja eriharu vahel: eesti keel, eesit kirjandus, soome-ugri keeled, rahvaluule. Loodi ka kaugõpe. Uuesti hakati looma murdearhiivi, suunduti tänapäeva eesti keele õpetamise juurde ja uueks uurimissuunaks sai tänapäeva eesti keele struktuur. Viimase kümne aasta jooksul on Tartu ülikoolis välja arendatud mitu uurimissuunda, alus on K.Pajusalu eestvedamisel pandud ka arvutipõhisele eesti murrete korpusele. Uurima hakati ka vana kirjakeelt, suulist kõnet ja tekstianalüüsi. 1989 hakati õpetama eraldi ka neid, kelle emakeeleks ei ole eesti keel. 60ndatel sündis eraldiseisva keeleuurimusliku suunana üldkeeleteadus. Praeguse üldekeeleteaduse professori Renate Pajusalu eestvedamisel on viimastel aastatel edukalt arendatud prgamaatika ja kognitiivse semantika uurimissuundi. Eesti Keele Instituut-keeleteaduse uurimisastus. 2009 ,,Eesti keele seletav sõnaraamat". On
sotsiaalselt või majanduslikult. Nt linn, kogudus, talu jne. neil on olemas enamasti sõlmpunktid või keskuskohad, kust koordineeritakse ja juhitakse regiooni. Linnas-linnavalitsus, kirik- pastoraat. Saarnaselt ametlikule kultuuriregioonile saab rääkida tuumaladest ja perifeeriast. Tihti on olemas kindlad piirid: riigipiir, talupiir. Samas võivad piirid olla ka hägused. Nt ajalehed- tehas on sõlmpunkt, kui lehtede levik on ebaühtlane, interneti puhul levik eriti raskestimääratav. Tihti ametlikud ja talituslikud kultuuriregioonid ei kattu. Näiteks Saksamaa, olles poliitiline üksus seega ka talituslik kultuuriregioon, on liigestatud paljudest piiridest st saksamaal kulgevad mitmed vormilised kultuuriregiiooni piirid (Raudne eesriie (Berliinimüür), Rooma impeeriumi piir, katoliikluse põhjapiir jne). 3) paikkondlik- asunike poolt tajutav kultuuriregioon. Võib põhineda keskkonnatingimustel, majanduslikel, poliitiliselt ja ajaloolistel aspektidel. Kasvab välja
annaabi.ee 
