Tuumafüüsika medistiinis (0)

Tuumafüüsika medistiinis.
Radioaktiivse kiirguse omadusi kasutatakse niihästi haiguste diagnoosimisel kui ka nende ravis .
Radioaktiivsus on aatomituuma omadus iseeneslikult laguneda. Radioaktiivsus on iseloomulik ebastabiilsetele, suhteliselt suure massiga aatomituumadele. Radioaktiivse lagunemisega kaasneb radioaktiivne kiirgus. See võib olla korpuskulaarne (elementaarosakeste või heeliumiaatomi tuumade voog) või kiirata footonitena (elektromagnetkiirgus). Loodusliku radioaktiivsuse avastas Antoine Henri Becquerel 1896. aastal. Teadlane pani tähele, et tema poolt uuritud fosforestseeruvast ainest lähtuv kiirgus läbib kahekordse valguskindla musta paberi. Radioaktiivsele lagunemisele on iseloomulik, et ajaühikus lagunevate aatomituumade arv väheneb pidevalt. Seepärast kasutatakse radioaktiivsuse iseloomustamiseks poolestusaega (t1/2). Poolestusaeg on ajavahemik , mille jooksul kahaneb ajaühikus lagunevate aatomituumade arv kaks korda. 
Meditsiinis leiab radioaktiivsus kasutamist haiguste diagnostikas ja ravis. Haiguste diagnoosimiseks sobivad paremini aatomituumad, mille radioaktiivse lagunemise poolestusaeg on suhteliselt lühike ja mis kiirgavad mitte väga suure energiaga footoneid. Kõige sagedamini kasutatakse järgmisi isotoope (st aatommassi poolest erinevaid elemendi teisendeid): 18-F ( fluor ), 67-Ga (gallium), 99m-Tc ( tehneetsium ), 111-In ( indium ), 123-I ( jood ), 131-I (jood), 201-Tl ( tallium ) jt. Haiguste ravis rakendatakse suhteliselt pikema poolestusajaga isotoope, mis kiirgavad kõrge energiaga gammakvante ( kvant tähendab jagamatut mikrohulka) ja/või korpuskulaarkiirgust: 32-P ( fosfor ), 60Co ( koobalt ), 68-Ga (gallium), 89-Sr ( strontsium ), 90-Y (ütrium), 153-Sm ( samaarium ), 186-Re ( reenium ) jt.
Radioaktiivseid aatomeid kasutatakse meditsiinis kas suletud kiirgusallikatena (on välistatud nende sattumine ainevahetusprotsessidesse) või lahtiste kiirgusallikatena (eesmärgiks on aatomite lülitumine ainevahetusprotsessidesse iseseisvalt või vastava märkaine abil).
Pahaloomuliste kasvajate kiiritusraviks varases staadiumis , kui haigus on veel lokaliseeritud üksikuis kehapiirkondades, kasutatakse sageli radioaktiivset kiirgust. Noored vähirakud on kiirguse kahjustavale toimele palju tundlikumad kui keha terved rakud . See võimaldab kasvaja tuumakiirguse abil hävitada
Tehislik kiirgus – inimtegevuse tulemusena tekkinud (eesmärgipäraselt või kaassaadusena)
● Meditsiiniasutused – röntgendiagnostika, tuumameditsiin, radioteraapia (kiiritusravi)
Diagnoosimisel leiab kasutamist märgitud aatomite meetod. Selle meetodi rakendamisel asendatakse uuritava organismi mingi keemiline element osaliselt sama elemen­di radioaktiivse isotoobiga. Ühe ja sama elemendi erinevad isotoobid on omavahel keemilistelt omadustelt ühesugused, sest nende elektronkatted ei erine. Asendatud radioisotoop osaleb seepärast samades keemilistes reaktsioonides, radioaktiivsuse põhjal on aga hiljem võimalik jälgida elemendi aatomite liikumisteekonda organismis.
Meditsiin – diagnostiline radioloogia: põhjustatud doosist moodustab umbes 90%, inimkeha kõige kriitilisemad piirkonnad on luuüdi , suguorganid ja loode, luuüdi on piirkond, kus moodustuvad vererakud ja selle piirkonna kiiritamine võib põhjustada leukeemiat, suguelundite kiiritamine võib põhjustada geneetilisi kahjustusi. Kompuutertomograafia (KT). Viimastel aastatel oluliselt sagenenud. Selle puhul võivad doosid olla suurusjärgu võrra või veelgi suuremad kui tavalises röntgendiagnostikas.
Kasutatud kirjandus:

https://et.wikipedia.org/wiki/Tuumaf%C3%BC%C3%BCsika

https://xn--fsikaleksikon-woba.ee/artikkel/tuumafuusika/tuumafuusika-meditsiinis/

https://et.wikipedia.org/wiki/Radioaktiivne_kiirgus

https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/radioaktiivsus/id-1474