Tuumaenergia ja alternatiivsed energiaallikad (0)

Nagu teistekgi energiatoodangutel, on ka tuumaenergial pluuse ja miinuseid. Plussideks oleks: Tuumaelektrijaamades on võimalik toota elektrienergiat suures koguses,
ökonoomselt ja õhusaastevabalt. Uuringud näitavad, et tuumaenergiast saadud elekter on söest toodetust isegi odavam. Tänapäeval annavad tuumaelektrijaamad 17% kogu elektrienergiast, peaaegu sama palju kui hüdroelektrijaamad.
Tuumaelektrijaamas kasutatakse kütusena uraani, mille varusid arvatakse jätkuvat umbes viiekümneks aastaks. Rikkalikumad uraanileiukohad on Kanadas, USA-s ja LAV-s.
Tuumaelektrijaamade rajamine on jõukohane rikastele kõrgelt arenenud riikidele, sest kõrgtehnoloogial põhinev tootmine nõuab väga suuri kapitalimahutusi. Kolm suurriiki – USA, Prantsusmaa ja Jaapan toodavad ⅔ maailma tuumaenergiast. Miinusteks oleks: Tuumaelektrijaamad on ohtlikud ja riigid kel on teisi energiaallikaid, ei ole neist eriti huvitatud. Energiavaesed riigid, nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Prantsusmaa kasutavad tuumaenergiat palju. Siiski on keskkonnakaitsjate tugeval survel mitmeid tuumajaamu suletud.
Tuumaelektrijaamades ei teki fosfori-, lämmastiku- ega süsihappegaasisaastet. Suurim probleem on avariioht ja radioaktiivsed jäätmed. Õnnetus Three Mile Islandi tuumaelektrijaamas USA-s 1979. aastal sundis läänemaailma tegema tõsiseid korrektuure tuumajaamade ohutuse tagamisel. Endise idaploki maades jõuti selleni alles pärast Tšernobõli katastroofi Ukrainas 1986. aastal.
Tõsine probleem on tuumajäätmete kahjutustamine. Kuigi teiste kütustega võrreldes on jäätmekogused väikesed, pole keegi huvitatud nende matmisest oma lähiümbrusesse. Sügavale kaljusse või merepõhja kapseldatuina peidavad nad endas ohtu kümneid tuhandeid aastaid enne kui lõplikult lagunevad.
Kindlasti oleks seisukoht selline, et mida vähem tuumaelektrijaamu seda parem. Kuna seda jätkub niigi 50-ks aastaks kõige rohkem, siis oleks arukas seda otstarbekalt kasutada ja samuti mõelda inimeste ohutusele. Niigi viimasel ajal on teadlased arvutanud kuupäevi, millal maailm peaks lõppema. See on muidugi jama, aga eks inimene ise selleni lõppude lõpuks viib.
Alternatiivsed:
Ma arvan, et võiks kasutada taastuvaid energiallikaid. Need oleks päikeseenergia, bioenergia , tuuleenergia , geotermiline energia ning hüdroenergia.
Kahjuks on ka neil omad miinused. Näiteks Eesti peamine elektritoodang koosneb põlevkivist. Seda tehes, rikutakse maakoort ja teised kihid jäävad kasutamiseta. Samuti näiteks Eesti seisukohalt, pole nii palju päikest, tuult või veevoolu kui vaja oleks. Kuigi seda saaks rakendada maades, kus seda palju on ja siis seda eksportida. Vastupidiselt miinustele, on aga plusse palju. Igaühest veidi lähemalt:
(Otsese päikeseenergia ehk päikesesoojuse ja - elektrienergia panus maailma energiavajadusse on praegu veel väga väike - vaid promille murdosa . Praktikas on päikeseenergia ammendamatu loodusvara . Arvatakse, et õli jätkub 40-150 aastaks, aga Päike särab veel 5 miljardit aastat. Päikeseenergia konkurentsivõime tõuseb pidevalt. Uued tehnoloogiad on alandanud selle energialiigi tootmiskulusid võrreldes 80-ndate aastate algusega 25%. Lisaks sellele väärtustatakse üha enam saastevaba energiatootmist; päikeseenergia ei saasta õhku CO2-ga, seega ei soodusta kasvuhooneefekti. Fossiilse energia hind tõuseb tulevikus tunduvalt tänu igasugustele saastemaksudele ja ka sellele, et antud energialiigi varud on lõppemas.
Taimse päritoluga biomassist on energia tootmisel (muundamisel otseselt põletatavana või töödelduna) enamkasutatavad puit ja selle töötlusjäätmed, turvas (taastuvuse piires), energeetilised põllukultuurid jm. Üks põllul kasvatatav energiataim on raps . Viimase seemnetest pressitakse õli, mis sobib kasutamiseks kas kütteks või mootorikütusena. Ka võsa saab kütusena kasutada. Ta raiutakse maha ja pistetakse masinasse, mis oksad ühtlaselt ära purustab ja purustatud materjali konteinerisse suunab. Kütus transporditakse spetsiaalselt selleks kohandatud katlamajadesse. Toorainet on palju ja peale selle saab ümbruskonna ka ilusaks.
Tuuleenergia rakendamine on maailmas viimase 10 aasta jooksul kiiresti suurenenud. Asi sai hoo sisse 80-ndate alguses. Aastatel 1981-1991 Taanis ja USA-s Californias oli 90 % kogu maailma tuuleelektrijaamadest. Iga aastaga kasvab antud energialiigi panus 30 % ja samas hind on 5 aastaga langenud 20-30 %.
Pinnasesse, kaljudesse ja veekogudesse on talletunud tohutud energiakogused. Tegemist on loodusliku, päikesekiirguse toimel üha uueneva soojusallikaga. Antud energiat saab muuta elektrienergiaks ja ka otseselt kütteks kasutada, seejuures säästes fossiilseid kütuseid. Pinnasesoojuse saamiseks paigaldatakse plasttorude võrgustik umbes 1 meetri sügavusele maa sisse, torustiku võib panna ka vähemalt 3-4meetrise sügavusega veekokku. Eelisteks on odav hind, kindlus ja loodussôbralikkus. Ainsana tarbib elektrienergiat soojuspump , mis hoolitseb kõige ülejäänu eest, tõstes torus ringleva soojuskandja temperatuuri majapidamises vajaliku tasemeni, umbes +60 °C (kütmine, soe tarbevesi). Spetsialistide hinnangul saab 1 kWh elektrienergia kulutamisega küttesse 4 kWh soojusenergiat .
Tähtsaim taastuv ja süsihappegaasi mitteemiteeriv energiaallikas on hüdroenergia. Hetkel võimaldab hüdroenergia toota 20% maailma elektrist. Oma tulevik on Eestis ka hüdroenergial, mis saadakse vee voolamisest tekkiva energia muutmisel elektrienergiaks. Jõgesid ja ojasid on Eestis päris palju - üle 7000, kuid kahjuks on enamik neist lühikesed ja väikese vooluhulgaga. Tasase pinna tõttu on ka jõgede keskmine kalle väike ning seega on Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik ja puuduvad võimalused suurte hüdroelektrijaamade rajamiseks.)