need läksid kitsaks ja valgeks. Panin käed kokku ja kibedasti kahetsesin oma tänast tegu. Meie karjamaa kohale kerkis äkki must piksepilv ja lained paisusid ühtelugu suuremaks, kandes oma harjadel valget vahtu nagu lund. Jah, sõbrad, siis näis mulle küll nii, et see pilv just selleks tuligi, et meid vallatuid nuhelda. ... ,,PETT JA PARBU" ( 1928) ...Ei kestnudki kaua, kui tekksid suured lahkhelid Parbu ja Peti vahel. Pett , nähed peni, ronis kummutile ja turtsus sealt alla, sülgas Parbule otse suhu. Parbu haukus kummuti ees nagu lõuakoer, aga kassi ta kätte ei saanud, sest üldiselt on teada, et peni ei roni. Siis tuli perenaine ja küsis: ,,Mis küll peaks tähendama see igavane jant? Kas tõesti kaks olevust ei saaks läbi sõbralikumalt kui teie kaks? Juba tõeks tehtud, et isegi see, kes võitis suure sõja, pole saanud võidust mingit kasu millist kasu mõtleb siis Parbu saada Petilt?"
Vanapagana lood. Aastaid hiljem on luuletaja öelnud, et midagi proosalisemat ja ebakodusemat kui tema lapsepõlvekodu olevat raske ette kujutada. Kaks tuba ja köök raudteekasarmus, ühel pool rööpad, teisel maantee, rahu ega omaetteolekut ei mingit. Algul unistas rohkem näitlejakutsest ja õppis klaverimängu. Koolis olles igatses alati kodu, armastas kolmapäeva ja laupäeva. Kolmapäeval teadis, et natuke veel laupäevani ja siis saab koju. Esmaspäeviti endaase tõmbunud, turtsus. Betti Alver oln öelnud, et luuletama hakkas ta juhuslikult. Betti Alveri luules, eriti hilisemas, on palju mälestus-ning meeleolupilte lapsepõlvekodust, näiteks Tulipunane vihmavari, Lähen müüjaks, Jõgeva ja Pedja vahel, Kodu jt. 1914.aastal läks Betti Alver Tartusse kooli ning sestpeale sai temast põhiline tartlane,õppis proua Kilgi erakoolis. Sama aasta sügisel pandi Puskini-nimelise tütarlastegümnaasiumis, 1917. aastast alates ega ajaloolises Eesti Noorsoo
Võtame näiteks Holdeni noorema õe Pheobe, kellest on küll palju juttu, kuid peategelane ta siiski ei ole. Pheobe on Holdenist paar aastat noorem ning käib IV klassis. Tundub, et ta armastab väga oma venda, kuna kui Holdenile tuli mõte kaugele ära sõita, pakkis plikatirts oma kohvri kokku ja otsustas kaasa minna. Loomulikult seda ei juhtunud, aga lugedes tekkis mul selle koha peal nii mõnus tunne ja lihtsalt selle pärast, et see nii armas tundus. Vahel Pheobe küll turtsus ja tujutses, aga see käis tema vanusega kaasas. Järele mõeldes on üsna haruldane selline õe-venna suhe, kus mõlemad üksteisest lugu peavad ja hästi läbi saavad. Olles ise vanem õde võin öelda, et selline läbisaamine on päris raske, olenemata sellest, kui väga sa oma õde või venda armastad. Holdenile meeldis oma õe lapselik siirus ja rikkumata maailmapilt. Ackley ja Stradlater olid Holdeni ,,sõbrad", kes tal aeg-ajalt südame pahaks ajasid, aga polnud ka kõige hullemad
" ,,Õitseng oli helge... Iga puu, mida näed, kandis enda najal kümneid onne, nii pisikesi kui suuri, igas neist elamas õnnelik pere. Rahvast oli palju: haldjad, nümfid, trollid, härjapõlvlased kõik läbisegi ja rahul oma eluga. Hallitiivalised elasid omaette, me ei tahtnud neid enda sekka, nad olid liiga ohtlikud." ,,Ohtlikud?" ,,Kas sa tõesti midagi ei tea?" ,,Ema on mulle jutustanud vaid inimeste julmusest meie rahva vastu." ,,Hah! Milline totrus!" Kira turtsus ja najatus vastu tamme puuluistunud tüve. ,,Tiivalised läksid esimesena tüli norima, lüües libahuntide ja harpüiadega karja. Kõik jahtisid kui hundid uhkes üksilduses, ent kui satuti kokku, siis oli see laastav reid. Iga pere sai tunda leinavat maiku." ,,Pühapäev... Iga pühapäev mälestavad inimesed ammukadunuid." ,,Sest neid oli nii palju, et ka siis, kui iga päev toimuksid matused, poleks võimalik olnud kõikide eest palvetada. Koletised õiglane nimi."
tilka silma.» 67 «Õige, õige,» kinnitas teine, «mina saadaksin niisuguse päranduse eest kümme taati hauda ja maksaksin iga kord hauakaevajale kümnekordse palga! Tõepoolest, ma ütlen.» «Tasa, tasa,» kõlas Oodo hääl, «ära seda nii valjusti ütle, et su taadike kuuleks! -- Näete nüüd, kui aralt ta ümber piilub. -- Sa, kergats, tunnistad ju jalapealt, kui sügavast südame põhjast su sõnad tulevad.» Kogu salk naeris. «Pagan võtku!» turtsus kümne isa matja pisut tasemini, «kas kõik tuleb siis südame põhjast? Mis seal irvitada? Kui ei tule südamest, siis ei tule südamest.» «Aga mina ütlen südamest,» algas Oodo valjusti, «et mul ulgumistuju sugugi poleks tulnud, kui ka isa mulle vana mära sabagi poleks pärida jätnud. Mis surnud see surnud. Mina pean ka omal ajal surema ega nõua kelleltki leinapisaraid. Ainult sest suurest ehmatusest pole ma veel toibunud. On surm iganes nii äkki tulnud
Ma tegin endale selle moepärase kohvi, mis oli väga maitsev ja väga ergutav. Peale kohvi joomist tundsin ma end poole paremini. Panin jalga roosad sortsid, selga võrkvarrukatega nabapluusi. Ma panin kassetid väikesesse seljakotti. Tõmbasin rulluisud jalga ja pleieri vööle ja veel kõrvaklapid kõrva. Mulle tundus, et see päev on täiuslik, aga ma eksisin rängalt. Kui ma neile uut tantsu õpetasin, siis üks tüdruk ei osanud sammu ja hakkas pirtsutama. "Mina ei saa neid samme teha," turtsus ta. "Saad küll!" ütlesin malbelt. "Ei saa! Sa vastik eit!" karjus ta mu peale. "Aitab! Sa ei räägi minuga nii, on selge? Ke sa sihuke oled, et tuled mulle ütlema, kes ma olen!!?" karjusin talle näkku. Ta hingamine muutus raskeks. See väike vaene tüdruk kukkus teadvusetult maha! "Aidake keegi ometi!!" rääkisin ma meeleheitlikult. "Aga te ju ei teinud midagi, õpetaja!" imestasid lapsed kordamööda. Kui kiirabi lapse ära viis, tuli boss mult selgitust nõudma. "Mis seal juhtus
annaabi.ee 
