10. Kuidas aadlikud kasvatasid keskajal oma poegi? 1.Sõdade ajandiks sai Bütsantsi keisri palve Rooma paavstile tulla appi moslemite vastu. Sõjakäigud andsid võimaluse näidata paavstidel end kogu ristirahva juhina püha ürituse nimel. Ristisõjad õhutasid Euroopas usulist vaimustust. Kirik soovis maad saada 2.Jagunes kolmeks põhimõtteks: ustavus, heldekäelisus, vahvus. Tõeline rüütel võitles vastavalt reeglitele, sangarlikult ja ausalt. 3.Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Rüütlitele andis see võimaluse võita aadlineiude tähelepanu. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata, sest need õhutasid rüütlite edevust, ajendasid neid mõttetule verevalamisele. 4.Talupoegade ellusuhtumine oli konservatiivne, sest talupojad leppisid traditsiooniliste
muutsid kuju, et neid parimini hobuse seljas käsitseda oleks, kuid hiljem loobuti üldse neist. Kogu kaitserüü oli vibudele vastupidavam. Lahingutes osalesid ka jalamehed, aga nende ülesanne piirdus enamasti rüütliväe abistamises. Panemaks proovile oma oskusi ning vaprust, korraldati turniire. Võistlesid kaks rüütlit, kes püüdsid hobuse seljas üksteist piikidega maha lükata. Rüütlitele andis osalemine võimaluse võita aadlineidude tähelepanu. Turniiridesse suhtuti kaheti - oli pooldajaid, kes käisid vaatamas ja kaasa elamas, samas kirik aga suhtus taunivalt, põhjendades, et see õhutab mõttetule verevalamisele ja tõmbab eemale võitlusest ristiusu eest. Rüütlikultuurist ei puudunud ka kangelaseeposed, rüütliromaanid ja armastusluule. Jutustustes kujutati ideaalset rüütlit, kes oli osav lahingutes, ustav oma senjöörile ning truu oma südamedaami vastu. Armastusluule väljendas kõige enam sel ajal juurdunud daamikultust
Selliseid linnuseid võis ühe suurniku valduses olla mitu, nende etteotsa määras ta lossiülemad ehk kastellaanid. Rüütliturniirid olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide, kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestist tavaliselt mitu päeva: esimesel võisteldi ratsa, teisel jalgsi, kolmandal grupikaupa. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Rüütlitele andis see võimaluse võita aadlineiu tähelepanu ning edukad rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt: pühendunud võitluselt ristiusu eest. a) Rüütlikirjandus
Nii suur-kui ka väikefeodaale ühendas kuulumine sõjameheseisusese, mida üha enam tähtsustati. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hinnati nende vaprust ning võitluskunsti erakordselt kõrgelt. Kõige parem võimalus oma võimete näitamiseks olid organiseeritud sõjamängud ehk turniirid. Algul peeti turniiridel väikseid lahinguid kahe rüütlite salga vahel, järkjärgult asendusid need kahevõitlustega. Ühiskonnasuhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas, kuid pealtvaatajate, kes võitlustele kaasa elasid, seas oli aadlineiusi, kellele rüütlid tahtsid tähelepanu äratada. Kirik tahtis turniiride pidamist keelata, kuna oli palju mõttetut verevalamist, hiljem kui ohvreid oli vähem, tühistas kirik oma keelu. Kujutlus ideaalsest rüütlist sai suurepärase kajastuse rüütlikirjanduses, selles tõsteti esile rüütlite vaprust, ustavust senjöörile, vagadust ning suuremeelsust
TURNIIRID Kõige enam tulid rüütli vaprus ja võitluskunst ilmsiks lahingus. Kuna Euroopas feodaalsõdu oli üha vähem, pidid nad oskusi demonstreerima rahuajal. Selleks olid jahiretked ja organiseeritud sõjamängud ehk turniirid. Algul peeti turniiridel tavaliselt väikseid lahinguid kahe rüütli salga vahel, kuigi relvad olid nürid, olid sellised lahingud ohvriterohked. Sp asendusid need kahevõitlusega. Levinud tava kohaselt sai võitja endale kaotaja relvastuse. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas.turniiridest said erinevate aadlisuguvõsade, senjööride ja nende vasallide, aga ka lihtrahva olulised kokkusaamiskohad. Pealtvaatajatele ehitati tribüünid, kust nad said võistlusi vaadata. Rüütlitele andis see võimaluse võta aadlineiude tähelepanu, mis mis omakorda võis viia soodsa abiellu sõlmimiseni. Edukat rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata
enamastikünkale jõekäärdu või saarele. Turniirid-e sõjamängud. Algul peeti turniiridel tavaliselt väikseid lahinguid kahe rüütli salga vahel. Kuigi relvad olid enamasti nürid, olid sellised lahingud ohvriterohked. Seetõttu asendusid need järk-järgult kahevõitlustega, kus vastased püüdsid teineteist suure hoo pealt kokku põrgates piikidega sadulast maha paisata. Võitja sai kaotaja relvastuse. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Turniiridest said erinevate aadlisuguvõsade, senjööride ja nende vasallide, aga ka lihtrahva olulised kokusaamised. Turniiridel edukad rüütlid said laialt tuntuks. Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid
ja allkorrusel sulased ja tagavarad. Suurnikel olid aga kindluskompleksid, mille eesotsas oli lossiülem e. kastellaan. Rüütlite seas korraldati turniire mitme salga vahel, kasutati nürisid relvi, kuid sellegipoolest oli palju ohvreid. Lõpuks mindi üle kahevõitlusele, mille eesmärgiks oli vastane hobuse seljast maha paisata. Turniirid kogusid kokku palju pealtvaatajaid ja nende jaoks ehitati lausa tribüüne, kust saaks rüütlitele kaasa elada. Kirik suhtus turniiridesse halvasti, sest need viisid rüütlid ristiusu kaitsmisest kõrvale ja suurendasid nende edevust. Sellest keegi ei hoolinud ja kui ohvrite arv hakkas vähenema, tühistas ka kirik oma keelu. Abielu sõlmiti tihtipeale tüdrukute nõusolekut küsimata, see toimus juba murdeeas. Varakeskajal olid abiellujad enam-vähem ühevanuselised, hiljem aga vanusevahe suurenes. Pruudi perekond pidi andma kaasa vara, mis oli kulukas ja nii valiti tihtipeale peigmehi suguvõsast, et vara ei läheks
annaabi.ee 
