Teise maailmasõja järgne aeg : materialism. Suurem osa kolooniaid kaovad, uurimine järkub; kolooniad lagunevad, nö tugevama võim. Religioon kaotab oma tähtsuse, materialismi levik. 70-80ndad representatsiooni kriis kaugete rahvaste maailmavaadet on raske seletada ja mõista. * Charles Darwin (1809-1882) religioon asetub inimese arengu varasemasse perioodi, eelteaduslik maailmaseletus. Vastandati religioon (madalamate ühiskondade pärusmaa) teadus (kõrgema ühiskonnaastme tunnetusvorm) Edward Burnett Tylor (1832-1917) esimene religiooniantropoloog, tuletas esimese religiooniuurimuse transi, unenägude, surmaeelse kogemuse uurimine. Pakkus välja religiooni aluseks on duaalse eksistentsi tunnetus; on keha ja nähtamatu hing, mis võib kehast lahkuda; inimene pole tervik- mingi osa (hing) võib lahkuda, seda kogeme unes, surmaeelselt, ekstaasis James Frazer (1854-1941) ,,Kuldne oks" (1890)
Rhetoric, 1936); William Empson (Seven Types of Ambiguity, 1930) USA: Monroe C. Beardsley, Cleanth Brooks, John Crowe Ransom, Allen Tate, Robert Penn Warren, William K. Wimsatt, (T. S. Eliot) Uuskriitika tekkis USAs vastuseks: biograafilisele lähenemisele kirjandusteaduses USA akadeemilise hariduse pragmatismile ning reaalteaduste eelistamisele tarbimisühiskonna ja massikultuuri kiirele arengule Prioriteedid: Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus Keele ja vormi perfektsus Teksti mitmetähenduslikkus, ambivalentsus,poeetiliste konnotatsioonide rohkus Tekst on kordumatu orgaaniline tervik: poeetiline efekt sõltub tekstiosade suhetest Allen Tate "Three Types of Poetry" (1934) Allegooriline Romantilis-irooniline Loomevaimu kunst M.C. Beardsley, W.K. Wimsatt Intentional Fallacy (intentsionaalne eksitus)
ja igavest kehtivust nagu on ideede-teadmisel. Arvamused on relatiivsed kunagise kogemussituatsiooni suhtes, mille alusel nad kujunesid või kujundati. Kogemused on seejuures alati mõjutatud ka kunatise individuaalse kogeja, konkreetse isiku, kogemushorisondi avarusest või piiratusest. Seetõttu on inimeste arvamused samade asjade suhteski lahkuminevad ja tihtipeale vastandlikud, nii et sõna “arvamus” tulekski kasutada pigem mitmuses – arvamus kui inimlik tunnetusvorm esineb arvamuste paljususe ja vastuolulisusena. Platoni veendumuse kohaselt on ühisele arvamusele jõudmine meeleliselt tajutavate nähtuste kohta seni, kuni inimeste tunnetustegevus jääb üksnes meeletunnetuse tasandile, ülimalt problemaatiline. Teadmine seevastu on tema arusaama kohaselt üks ja ühtne. Seetõttu usub Platon, et üksnes mõistustunnetuse kaudu on inimestel võimalik jõuda tõelisele ja püsivale konsensuslikule arusaamisele maailmast
Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto "The text itself" > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Põhialused Kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena: "When we are considering poetry, we must treat it as poetry and not another thing" (T. S. Eliot, 1928), Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus kirjandusteos kui iseseisev ja eneseküllane verbaalne objekt. Kriitika peab olema objektiivne, lähtuma objekti olemusest, tunnustama teose autonoomsust Põhimeetod:eksplikatsioon e. lähilugemine (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus (ambiguity), I. A,. Richards, Practical Criticism, W. Empson, Seven Types of Ambiguity
Enne: kirjandustekst kui ajaloo lisandus v täiendus, mitte iseseisvat esteetilist tähendust omav entiteet Uuskriitika moto “The text itself” > tekstikesksus, kriitika keskmes peab olema kirjandusteos ise. Uuskriitikud tegelesid eelkõige luulega. Põhialused Kirjandusteose vaatlemine kirjandusteosena: “When we are considering poetry, we must treat it as poetry and not another thing” (T. S. Eliot, 1928), Kunst kui eriline tunnetusvorm: elitaarse kunsti, Lääne traditsiooni, kaanoni autoriteetsus kirjandusteos kui iseseisev ja eneseküllane verbaalne objekt. Kriitika peab olema objektiivne, lähtuma objekti olemusest, tunnustama teose autonoomsust Põhimeetod:eksplikatsioon e. lähilugemine (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, eriti fookuses teksti mitmetähenduslikkus (ambiguity), I. A,. Richards, Practical Criticism, W. Empson, Seven Types of Ambiguity
*usu-religiooni võimalikkuse näitamine LK 145. Metafüüsika kui loomusund. Milline teadus võiks metafüüsika olla? See on ikka vastamata. Traditsiooniline metafüüsika oli teadus asjadest iseendis. Siis see metafüüsika on teadus subjektist. Peaks uurima subjekti kui: kõik see peaks olema süsteemi kujul! *kuidas on võimalik aprioorne tunnetus – vastavalt erinevatele tunnetusvõimetele (meelelisuse, aru, mõistuse + 3 veel). Igale võimele vastab aprioorne tunnetusvorm (meelelisusetunnetus, arukategooriad, mõistuseideed jne). PEAB TÄIELIKULT ESITAMA! *kuidas on võimalik sünteetiline aprioorne tunnetus – rakenduseprintsiibid(kuidas vorme rakendada … ); see on piiratud, teadma selle piire. [kõik see, peab olema esitatud süsteemi kujul lk 145-146]! saab analüütiliselt edasi rakendada. Peab harjutama helgeid päid, et suunata mõtteid varasema metafüüsika poolt mujale ja et need tegeleksid selle süsteemiga, mis üleval poole.
annaabi.ee 
