loodud, ei eksisteeri asjadest sõltumatult, seega asjad on mõistete alused. Mina arvan pigem, et füüsilised objektid on siiski olemas ning need eksisteerivad meie kogemustest ja nende objektide kohta käivatest teadmistest sõltumatult, ning nende objektide omadused ja omavahelised suhted on sõltumatud kontseptsioonidest, mille toel neid mõistame, ja keelest, mille abil neid kirjeldame. Tunnetusteoreetilise filosoofia ratsionalistlik suund väidab, et teadmiste allikaks on mõistus koos loogilise mõtlemisega, mitte kogemus ega meelte andmed. Empirism seevastu peab teadmise aluseks kogemusi, eitades kaasasündinud ideid ning seab muuhulgas kahtluse alla metafüüsika. Nende kahe vaidlus on klassikaline tunnetusteoreetiline probleem filosoofias. Minule ei sümpatiseeru aga kumbki, kuna mõlemad tunduvad kuidagi äärmuslikud
Reaalsus jaguneb kahte ossa ja tema enda olemasolu mõtleva substantsina on täiesti kindel. Descartes paneb paika rea reegleid, millest mõtlemine peab juhinduma: 1. Tõene on vaid see, mida tunnetatakse selgelt ja distinktselt. Ülejäänus tuleb kahelda.2. Iga tekkinud raskus tuleb jagada nii mitmeks osaks kui võimalik. Alaprobleeme on kergem lahendada.3. Tuleb alustada kergemini tunnetatavast ja liikuda edasi raskemini tunnetatava juurde. Inimhinge vabadus- Descartes'i tunnetusteoreetilise arutluse kõrvaltootena sünnib ka hinge radikaalne vabadus. Hinge ja keha dualism, nii nagu see elab uusaja filosoofias. Et saaks rakendada meetodilist kahtlust, - et Descartes'i radikaalne meetod hakkaks tööle peab eeldama hinge vabadust. Leibniz- On mitmekülgsemaid geeniusi ajaloos. Ta ei ole kunagi olnud elukutseline filosoof. Mitmed oma ideed arendas ta välja oma kirjavahetustes ja enamust neist ideedest ei viimistlenud ta kunagi niikaugele, et neid oleks saanud avaldada.
) aprioorsed (meelelisest kogemusest sõltumatud, need ongi metafüüsika teemaks). Filosoofia on ideede (mitte mõistete) haaramine aprioorsetes sünteetilistes otsustustes. Tunnetusvõime kriitika peab tegema selgeks metafüüsika võimalikkuse. Sõltuvalt sellest sai Kanti jaoks metafüüsika esimeseks ülesandeks puhta mõistuse kriitika (vaatlus). Lisaks mõistuse kriitikale (puhta, praktilise ja otsustusvõime) on oluline, et Kant võttis empiristide kriitika tõttu omaks tunnetusteoreetilise lähtekoha. Kuid Kant ei esitanud kunagi metafüüsilist maailmaseletust. Asi iseeneses: see eeldab usku, me ei saa teda kuidagi tunnetada. 7 13. Marxi materialism, baasi ja pealisehituse erinevus. Nietzsche nihilismi ja üleinimese mõisted. Marx (1818-1883). Pöörab idealismi ümber. Hegeli dialektilise meetodi abil loob ajaloolise materialismi. Eesmärgiks siiski ajaloo objektiivne tunnetamine. Oluline pole mitte mõtlemine
erineb kehast samavörd nagu igavene erineb ajutisest. Kehaga surmaga eraldub hing köigest mateeriast, köigest sellest, mis allub füüsikaseadustele, ning läheb üle teise, ideaalsesse maailma, igaviku maailma. · Kokkuvöte: · Sokratest iseloomustab soov mitte olla teadja. Jääda küsijaks ka siis kui kõik arvavad, et nad midagi teavad. · Sokrates on äratatud südametunnistusega filosoof. Esmakordselt töstab ta eetilise teadvuse tunnetusteoreetilise postuaaldina esile. Ta annab sofistide lausele: "Inimene on köigi asjade mööt" positiivse sisu. · Seejuures on ta suur vooruste kuulutaja. Voorused ilmuvad nagu sönumid teisest maailmast. · Sokraatikud - tema kölblusöpetuse edasikandjad. Küünikud, kürenaikud jne. · Sokraatika - Öppemeetod, mis on iseloomulik 1776-1830 kateheetikas kirikus ja koolis. Selle suuna eesmärgiks on tugevdada öpilaste mötlemisvöimet ja röömu öppetööst
idiograafiliselt – uurida seda ajalooliselt (konkreetne laud, millel on oma valmistuslugu). Ühelt pool on laud loodus ja teiselt pool on ajalugu; see oleneb sellest, kuidas me käsitleme objekti – oleneb, kuidas me kategoriseerimine. Uurimismenetluste tüpoloogia. Mis on nende omavaheline olukord? Tunnetusteoreetiline aspekt - ühelt poolt universaalne ja teiselt poolt unikaalne ja askioloogiline aspekt. Tunnetusteoreetilise puhul - mõlemal juhul tuleb tõendada kogemuslikult. Kogemus peab olema metoodiline; juhuslik vaatlus ei sobi; vaatlustulemuste süstematiseerimise puhul ei tohi olla vasturääkivuse. Teadmiste väärtuste vahekord, aksioloogiline pool (lk 500). Küsimuse all on teadmiste väärtus; kannab nimetust aksioloogia. Windelband leiab, et tunnetus põhineb väärtusel. Kõige sügavam on väärtuspõhine. Väärtus on see, mille pärast teadust teha. Unikaalsus, see mis kordub pole väärtuslik
midagi mõistuslikku. Sokrates pidas inimese peamiseks sihiks olla mõistuslik ja hea olend. Sokratese hinnangul elab hing kehast kõrgemal tasandil ning ta on igavene. Keha surma järel hing eraldub kõigest mateeriast ning läheb üle ideaalsesse maailma, igaviku maailma. Sokrates süstis tollastesse mõtlejatesse motivatsiooni jääda küsijaks, uurijaks ka siis, kui arvatakse end midagi teadvat. Esimesena tõstab ta eetilise teadvuse tunnetusteoreetilise põhialusena esile. Seejuures on ta ka suur vooruste kuulutaja. ,,Puhta mõistuse kriitikas" defineerib Kant kriitikat kui mitte üksnes hukkamõistu, vaid pigem piire määratlemiseks. Puhas mõistus e teadmine, mis ei saabu meelte kaudu ja on meelelisest kogemusest sõltumatu. Tunnetus algab kogemusest ning ajalises mõttes eelneb kogemus igasugusele tunnetusele, ent see ei tähenda siiski seda, et tunnetus kogemusest lähtub. Tuleb aga uurida, kas
annaabi.ee 
