Ehitas ise koolistaadioni ja kellel polnud suuski või dresse, need said kasutada minu omi. Mind rajooni võistlustele ei saadetud, küll aga käisid seal minu dressid.’’[1] 5 1966 - 1972 õppis Leelo Tungal Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning töötas aastatel 1972 - 1973 Tallinna 36. keskkoolis eesti keele õpetajana. Tore seik on minu arvates see, et samal ajal Leelo Tunglaga õppis Tartu Ülikoolis ka Ivo Linna, kellele noor luuletajanna kirjutas esimese lauluteksti ''Tühi päev''. ’’See oli ülikooli ajal. Ivo oli siis päris noor ja alles hakkas... See saigi talle saatuslikuks, sest ta oli ikka eesti filoloog. Kui kuulata tema intervjuusid, siis saab ikka aru, et tal on poolteist aastat Tartu Ülikooli seljataga. Ja ta, jah, tellis... kas meil oli kassett... ei, ta laulis ette..., isegi nooti ei olnud, oi-oi, kui ammu see oli
nimetavad sind rahvahulga hädaohuks. See oli su õnn, et sind naerdi: ja tõesti, sa rääkisid kui pajats. See oli su õnn, et seltsisid tolle surnud koeraga: nii end alandades päästsid enese seekord. Aga lahku siit linnast - ehk homme hüppan sinust üle, elav üle surnu." Ja selle öelnud, ta kadus; Zarathustra aga läks edasi mööda pimedaid tänavaid. Linna väravas tulid talle vastu surnumatjad: nad valgustasid · tunglaga ta nägu, tundsid ära Zarathustra ja irvitasid teda väga. Q ,,Zarathustra kannab ära surnud koera: hüva, et Zarathustra on (&Q hakanud surnumatjaks! Sest meie käed on liiga puhtad selle prae <^} tarvis. Tahab ehk Zarathustra kuradilt seda palukest üle lüüa? Õnn kaasa! Hääd isu siis! Kui vaid kurat pole parem varas kui Zara¬thustra! - ta veel varastab ja sööb nad mõlemad!" Ja nad naersid isekeskis ning pistsid päid kokku.
ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel.
"Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. 5 Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel.
suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari. Tiina on eesti kirjanduse poeetilisemaid karaktereid. Ta on naise sümbol: kirglik, tundeline, uhke. Ta põlgab orjameelsust ja tuimust. Tiina on erakordne nagu ta emagi, kelle saatuseks oli surra nõiana peksupostis. Tiinat võib võrrelda kergesti põleva tunglaga. Ta ihaldab õnne ja armastust ega nõustu neid millegi muu vastu vahetama. Mari on seevastu halli ja jaheda loomuga. Tema hingeelul puudub sügavus. Marit juhib eluteel vaistlik kadedus. Ta on loodud tööinimeseks ja orjaks, kes ei märka elu helget poolt. Margus on oma aja inimene, passiivne ja allaheitlik. Samas osutab kirjanik tema erinevustele Mariga võrreldes. Marguse on maha surunud külaühiskond, hinges asub ta Tiina poolel. Tegelaste loomusesse on autor kätkenud oma elukäsituse
müür nagu mõne paruni lossi ja ta suurtükkideks oli vaske rohkem raisatud kui ta tornikelladeks. Seda kindlust võis veel 1610. aastal näha. Praegu on kirikki vaevalt säilinud. Tuleme tagasi Jumalaema kiriku juurde. Kui esimesed korraldused tehtud (olgu öeldud hulguste maleva distsipliini auks, et Clopini käskusid täideti vaikuses ja imestusväärse täpsusega), astus varga-jõugu auväärt ülem kirikuesise rinnatise otsa, pööras näo kiriku poole, vehkis tunglaga, mille tuule käes hõljuv suitsune leek kiriku punakat fassaadi kord valgustas, kord varjas, ja hakkas kareda ning tusase häälega seletama: «Sulle, Louis de Beaumont, Pariisi piiskop, kohtupalati nõunik, ütlen mina, Glopin Trouillefou, Argoo kuningas, suur tseesar, hulguste vürst, narride piiskop, järgmist: «Meie õde, kes nõiduse pärast ülekohtuselt hukka on mõistetud, on sinu kirikusse varjule läinud. Sa
annaabi.ee 
