Nendele küsimustele peaks minu arvates eelnema veel üks teine küsimus: miks meil antud kirjaniku teoseid vaja on. Milleks on meile vaja Tammsaaret? Milleks tema põimlaused, milleks Kõrboja ja milleks Vargamäe? Ma usun, et igaühel on oma tõlgendus sellest küsimusest ja oma vastus, kuid järgnev on minu arusaam Tammsaare tähtsusest, meie eludes. Esmalt olulisim, mulle on Tammsaaret vaja. Võib öelda, et Tammsaaret lugedes, avastasin endas taas tulihingelise eestlase. Tammsaare teoseid lugedes, lugesin ma ennast ühe mõttelise traditsiooni osaks. Teiselt poolt on mul Tammsaaret vaja aga tema tekstides peegelduva inimlikkuse sõnumi pärast. Tammsaare ei ole minu jaoks olnud kunagi vaid maa-, kannatuste- ja vaevadekirjanik, kellena teda tihtipeale esitatud on. Minu jaoks on ta ka kirjanik, kes on kirjutanud müstikast, rõõmust ja õnnest. Ent ennekõike on Tammsaare minu jaoks
Psühhologism on subjektiividealistlik lähenemisviis, mis püüab ühiskonda, eriti vaimse elu nähtusi tuletada psüühika seaduspärasustest (ENE). Üks tema esimestest teostest ,,La Vie" (,,Elu") 1872a oli raamat inimpsühholoogiast, mis näitas, et Le Bon oli hästi tuttav viimaste avastustega psühholoogiast. Ta jälgis ja tõstatas tihti uusi lähenemisviise ja teaduslikke uuendusi ning pidas ennast sellel alal pioneeriks. Mistõttu peeti teda tihti edevaks meheks. Samuti oli tal tulihingelise naistemehe kuulsus.1890 aastate algusest hakkas Le Bon endast kujundama sotsiaalteadlasena ja valitseva klassi nõustajana. (Ginneken 1992) Le Bon rakendas selle aja moekontseptsiooni - hüpnoosi - masside psühholoogia seletamiseks. Hüpnoos oli sellel hetkel kultuuri osa, millest kasvas välja Freudi psühhoanalüüs ning samuti suhtumine massi. Gustave Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Le Bon tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi,
Johani ema töötas Ajaxi kontoriruumides koristajana ja veenis klubi juhtkonda võtma Johanit Ajaxi noortesektsiooni, kui poiss oli alles 12-aastane. Ülejäänu on juba ajalugu ja peaaegu katkematu jada karika- ja tiitlivõitusid kõrgeimal võimalikul tasemel algul mängija ning hiljem treenerina. Cruyff tegi oma esimeses meeskonnas debüüdi 17-aastaselt, lõi esimese värava rahvusvahelises matsis 19-selt ning jätkas Ajaxi ja Hollandi koondise tulihingelise eestvõitlejana läbi kuldsete 1970. aastate. See oli ,,totaalse jalgpalli'' ajastu, mille algul arendati välja mängustiil, mida Austria ekspert Willy Meisl nimetas 1950. aastail ,,keeristormiks''. Tema oli tunnistajaks, kuidas iga viimnegi meeskonnaliige suutis vajaduse korral vahetada positsiooni väljakul, evides teiste mängijatega võrdseid tehnilisi ja füüsilisi võimeid. Cruyff oli keeristorm ise
..Aga sellele vaatamata võideldi,sest võitlus sovjettide vastu oli eestlastele endastmõistetav ja vääris võitlemist. Kokkuvõtlikult öeldes on Harald Riipalu sõjaväemälestuste raamat palju rohkem kui ainult elamusi meenutav memuaarteos tolleaegsetele lahinguvendadele ja ka teistele,kes traagilise 1944.aasta nii või teisiti ise kaasa tulid.See teos väärib aukohta iga eestlase lugemislaual ja raamaturiiulil,olgu siis tegemist kaasmaalaste vanemate generatsioonidega või tulihingelise noorusega,eriti aga väljaspool kodumaad üleskasvanud ja kodumaad mitte enam mäletavate või koguni mitte näinud noortega.Sest raamat ühtlasi rahvuslikuk ja teednäitavaks tähiseks meie tänapäeva noorusele,nagu selleks omal ajal meie vanematele generatsioonidele mõningal määral oli Ed.Bornhöhe ,,Tasuja".Nii kujutab Harald Riipalu raamat endast ka sobivat rahvuslikku kinkeeset meie noortele igasugustele puhkudele
fan tutte", ,,Tituse halastus", ,,Võluflööt". Pikaks ajaks varjutasid need ooperid oma tähenduselt ,,Idomeneo" ning õieti alles 1970.-1980. aastatel tõusis uus huvi ,,Idomeneo" vastu nii uurijate kui ka interpreetide ringis. Eriti värskelt ja jõuliselt mõjusid lavastaja ja kunstniku Jean-Pierrre Ponnelle'i lavastused Zürichis (1980) ja Viinis (1981), mida dirigeeris Nikolaus Harnoncourt. Selle ühistöö alusel valminud helisalvestus jõudis koos Harnoncourti tulihingelise saatesõnaga maailma eri nurkadesse ning hakkas muutma Mozarti ooperite kogupilti ka laiema kuulajaskonna jaoks. Ent ka Mozarti eluloos tähistab ,,Idomeneo" omamoodi pöördepunkti. Pärast ooperi edukat esietendust Münchenis oli Mozartil selge, et naasmine Salzburgi tasase elutempo ja piiratud muusikaliste võimaluste juurde on võimatu kui väga ta perekond ja tuttavad seda ka ei oleks soovinud. Juba mõni kuu hiljem rebis Mozart end jäädavalt Salzburgist lahti, et
ülepakkumist ning muusika jämedust ette heitsid, siis ei mõistnud nad helilooja taotlusi lõpuni. Ereda plakatlikkuse ja lööva lihtsusega kirjutatud muusika tegi ooperisse kätketud idee ka kõige kogenematule kuulajale mõistetavaks. Ooperi ühest parimast numbrist juudalaste koorist aga sai itaallaste hulgas populaarne patriootiline laul. "Nabucco" kuulsusrikas lavastus rebis Verdi moraalsest surutisest välja ning ta hakkas itaalia tulihingelise patrioodi Clara Maffei juures kogunevate eesrindlike haritlaste koosviibimistest osa võtma. Huvitava, mitmekülgse ja sügavalt intelligentse naise ning Verdi vahel tekkis peagi tihe sõprus, mida kinnitav mõtterikas kirjavahetus katkes alles C. Maffei surmaga 1886. a. Clara ja tema mehe, luuletaja ja tõlkija Andrea Maffei maja külastav rühmitus oli koosseisult mitmekesine. Kohalike kirjanike, näitlejate, muusikute, kunstnike, kriitikute ja teiste
panna alus nimelt sellise vaatenurgale. Tolleaegne Linzi linna reaalkooli ajalooõpetaja doktor Leopold Petch, kelle juures ma õppisin, oli selle põhimõtte elavaks kehastuseks. See heasüdamliku välimusega, kuid otsustava iseloomuga vanake oskas oma särava ilukõnega mit-te ainult naelutada meie tähelepanu õpetatavale ainele, vaid lihtsalt ka süveneda sellesse. Veel praegugi tuletan ma liigutustundega meelde seda hallipäist õpetajat, kes oma tulihingelise kõnega sageli sundis meid unustama olevikku ja elama möödunud imeliste suurte sündmuste maailmas. Ta oskas kuivad ajaloomälestused muuta elavaks ja köitvaks tegelikkuseks. Me istusime sageli tema tundides täis vaimustust ja olime sageli tema esitusest pisarateni liigutatud. Meie õnn oli seda suurem, et see õpetaja arusaadavas vormis oskas, tuginedes tegelikkusele, valgustada minevikku ja, toetudes möödunu õppetundidele, teha järeldusi oleviku jaoks. Enam, kui
annaabi.ee 
