vôimalikult iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. 7. Meelde jäi see, kui Ravic taas ühel päeval välikohvikus rahvamasse jälgis. Ümbruskonna erinevate elementide lüürilise kirjelduse ja filosoofiliste môttekäikude kôrval sai muu hulgas mainitud, kuidas mingi suvaline tuvi püüdis teiselpool klaasakent üht ônnetut papakoid vägistada. See meenutab mulle, kuidas K., olles mures oma protsessi pärast, tuhnis kohtusaali otsides läbi kümneid kortereid, ennast samal ajal tisler Lanzina esitledes. Sellised ootamatud ja môinikord ka humoorikad nüansid annavad tihti lugemisel vajaminevat särtsu ja jôudu juurde.
Modernism tõstab esile autori ja keele/teksti suhte. Tekstil puudub klassikaline kompositsioon, algus, keskpaik, lõpp. Algus ja lõpp on tavaliselt avatud. Mod. romaan viib lugeja kogemuste voolu, milles lugeja järkjärgult orienteerub seostamise ja järelduste kaudu. Algused : Hälin ja raev: Tarapulkade vahelt, säbrus lillede tagant nägin, kuidas nad palli kepiga lõid. Nad tulid sinnapoole, kus lipp seisis ja mina läksin tara äärtpidi. Luster tuhnis lillepuu all rohus. Nad võtsid lipu välja ja lõid. Siis panid nad lipu tagasi ja läksid laua juurde ja üks lõi ja teine lõi. Siis läksid nad edasi ja mina läksin tara äärtpidi ja nemad jäid seisma ja meie jäime seisma ja mina vaatasin tarapulkade vahelt, Luster aga tuhnis rohus. "Caddie, tule siia." Mees lõi. Nad kadusid karjamaa taha. Ma liibusin vastu tarapulki ja vaatasin, kuidas nad ära kadusid.
iseseisvaks. Omad seiklused ei jäänud aga tulemata. 60 7. Meelde jäi see, kui Ravic taas ühel päeval välikohvikus rahvamasse jälgis. Ümbruskonna erinevate elementide lüürilise kirjelduse ja filosoofiliste môttekäikude kôrval sai muu hulgas mainitud, kuidas mingi suvaline tuvi püüdis teiselpool klaasakent üht ônnetut papakoid vägistada. See meenutab mulle, kuidas K., olles mures oma protsessi pärast, tuhnis kohtusaali otsides läbi kümneid kortereid, ennast samal ajal tisler Lanzina esitledes. Sellised ootamatud ja môinikord ka humoorikad nüansid annavad tihti lugemisel vajaminevat särtsu ja jôudu juurde. "Triumfikaar" Armastus teeb naise teravmeelseks, mehe, aga võtab juhmiks. Tegevuskohaks on Pariis. Teose peategelaseks on saksa pagulane Ravic, kelle õige nimi on Ludwig Fresenburg. Ta on arst ja töötab illegaalselt ühes kliinikus.
ainsateks kulutusteks -- ta ise oli pidanud ranget dieeti sel ajal, kui tema kollane hobune, nagu väitis kõrtsmik, oli söönud kolm korda rohkem, kui seda looma kasvu järgi oleks võinud oletada --, leidis d'Artagnan oma taskust ainult väikese kulunud sametkukru üheteistkümne eküüga. Härra de Treville'ile adresseeritud kiri oli aga kadunud. Algul otsis noormees kirja väga kannatlikult, pööras paarkümmend korda kõik oma taskud pahupidi, tuhnis koti läbi ja uuris korduvalt kukrut. Ja lõpuks, kui ta jõudis veendumusele, et kirja on võimatu leida, sattus ta kolmandat korda raevuhoogu, mille tõttu ta peaaegu oleks pidanud veel kord aromaatset õli ja veini kasutama; nähes, et noor tuisupea on uuesti keema minemas ja ähvardab majas kõik purustada, oli peremees kätte haaranud mingisuguse väna piigi, ta naine luuavarre ja teenijad samad sõjariistad, mida nad üleeile õhtul olid kasutanud. «Minu soovituskiri
võimalikku peidukohta, avas ta ees salauksed, viis teda altari taha ja I varakambritagustesse urgastesse. Kui õnnetu tütarlaps oleks veel kirikus olnud, oleks Quasimodo ise ta timukate kätte toimetanud. Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis, pistis pea kõigisse aukudesse, valgustades meeleheitlikult oma tunglaga kõiki võlvialuseid. Isaloomgi, kes oma emase kaotanud, poleks nõnda kisendanud ega pead kaotanud kui Quasimodo. Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud
rääkida ja talitada, et kõik hakkasid teda pidama palju targemaks kui iseennast. Seegi, et ta klassis jättis õpetajaile enamasti vastused võlgu, ei kahandanud kuigi palju üldist usku tema vaimsetesse võimetesse, sest õpetajate küsimustele oskas ta reageerida nii üleoleva ja peaaegu põlgliku muigega, et kõik arvasid: küllap ta juba vastaks, kui tahaks, kui ta ainult vaevaks võtaks, aga tema ei taha, sest temal on parematki teha. Ja see parem ei seisnud milleski muus, kui et ta tuhnis maakera mineviku kallal. Õieti ei huvitanudki teda niipalju maakera ise, vaid need loomapeletised, kes millalgi elanud. Igal kohasel ja ka kohatul juhul viis ta kõne saurustele, nii et teda ennastki hüüti viimaks Sauruseks, mis talle näis väga meeldivat, sest ta armastas kõike, mis oli suur ja torkas silma. Saurustest oskas ta nii elavalt ja piltlikult jutustada, et teda kuulati aina ammuli suuga. Jutustades ronis ta meeleldi toolile või klassis
annaabi.ee 
