Tuhin tiibades (3)

Tuhin tiibades
R. Made
Raamat rääkis viiest erinevast tõestisündinud loost . Kõik lood on noortest , kes leiavad ennast silmitsi põnevate sündmuste j olukordadega.
Esimene lugu rääkis ühest tüdrukust Kaarinast ja tema lapsepõlve parimast sõbrannast Katsist, kes oli rahvuselt venelane. Pärisnimi oi tal rahvuspäraselt Jekatarina, aga sõbrad kutsusid lühidalt Katsiks.
Juba paar aastat elas Kaarina nende uues kodus Kakumäel. Oma maja, ujumisrand- igati super elamis koht. Kuid vaatamata uue kodu toredusele mõtles Kaarina sageli oma lapsepõlvekodust, mis oli olnud äärmiselt tagasihoidlik : Mustamäe kõige tavalisemas rajoonis, suure sõidutee ääres, sisehoov lastest ja hulkuvatest kassidest kubisemas. Mustamäel oli neil väike korter , kus tuli noorema venna Eediga tuba jagada. Vanal kodul oli üks väga oluline plusspunkt- kohe kõrvalkorteris elas Kaarina parim sõber. Nende naabriks oli sattunud vene perekon, pärit Krimmist. Vanaema Babuolevat kunagi ammu tüdrukuna koos isa ja emaga Eestisse elama tulnud. Tema poeg ja minia olid juba Mustamäe lapsed. Naabrimemm oli sõbralik ja väga helde. Kuna Kaarina ja Eedi pärisvanaemad olid, kes maal, kes oma tööga hõivatud siis oli nii tüdrukule kui ka hiljem ta pisivennale heaks hoidjatädiks just Babu. Nii kasvasid Babu laspselapsest Katjast ja Kaarinast südamesõbrannad.
Ühel päeval satub, aga Kaarina telekast nägema otseülekannet pronksiöö mässust. Järsku ilmub ekraanile tüdruk, kellel on samasugune kilekas nagu tal endal. See reedab kõik, sest Kaarina ja Kats ostsid need kunagi koos ja neid kilekaid seal linnas rohkem ei olnud, kui ainult kaks. Kaarina nägi kuidas Katsi poissõber Vitja ronis katkisest aknast sisse ja ulatas käe Kaarinal, et too järgi roniks. Pärast seda šokeerivat vaatepilti saatis Kaarina Katjale meilboksi kirja , et nende sõprusel on nüüd igavesti kriips peal ja, et nii palju solidaarsust tal veel jätkub, et politseijaoskonda tunnistusi andma ei lähe. Kui oli möödas nädal ja endiselt polnud meilboksis ega mobiilis mingit märki, üritas Kaarina endas joone alla tõmmata. Üks etapp tema elust oli sellega lõppenud. Lapsepõlv koos Katsiga oli läbi.
Hing oli Kaarinal, aga jätkuvalt haige. Tal oli valus juhtunu pärast, mis siiani meediakanaleid täitis ja inimesi jätkuvalt šokeeris ja isiklikke elusid , nagu temal , segi pööras.
Ühel hilisõhtul helises uksekell ja sõber seisis uksekünnisel. Kaarina ei tahtnud ennast väga uudishimulikuna välja näidata, aga soovis väga teada saada, et mis seis Katsil parasjagu oli. Kats aga vastas selle peale, et käis ja andis ennast ise üles.
See lugu oli minu jaoks üks kõige põnevamaid selle raamatu juures. Mäletan ise, mis tunded mind valdasid, kui oli pronksiöö. Sedasama lugu korrutati järgmistel päevadel ka koolis. Oldi hinge põhjani vapustatud, et rahulikus Eestis võis toimuda midagi niisugust. Fotograafid käisid varjastel hommikutundidel lagastatud südalinna pildistamas. Masendavad kaadrid kütsid emotsioone. Kas saab see olla tõsi, et venelane tuleb uuesti sisse?
Koolis üritati säilitada kainet mõistust ja tundides rahulikult uue aine edasi võtmist. Kodus arutati. Maad, kus elatakse, peavad küll kiõik oma kodumaaks , aga põhijuureds ei pruugi sugugi mitte kõigil just selle maa mullas kinni olla. Juured on klammerdunud tuhandete kilomeetrite taha ja sootuks teistesse põhimõtetesse ja tõekspidamistesse ning ammutavad sealt kogu aeg siinsele kodule vastuvõtmatut ja võõrast. Loo põhimõte seisneski faktil, et sa võid parimsõber küll olla, aga kui su sõbranna on erirahvusest, siis tähendab see ka tihti erievaid põhimõtteid. Ta võib olla sõber sinuga, aga kas ka sinu rahvuse ja kodumaaga?
Järgmine lugu rääkis isast ja pojast, kes õhtuti konutasid sauna eelruumis juttu rääkides ja päeval koos tööd tehes.
Poeg Karl-Eerik leiab ühel päeva oma isa kiirköitja, kus on vahel pikem jutustus millestki . Tegemist oli isa kaua aega tagasi kaduma läinud köitega. Kooliajal olevat ta huvi tundnud ilukirjandusliku loomingu vastu ja tegelenud sellega tehnikumis, kus ta õppis pärast põhikooli.
Isa annab siis selle pojale lugeda ja palub hilisemat arvamust mitte ainult enda teada jätta. Lugu pärines isa koolieast ehk siis paarikümne aasta tagant. Lugu rääkis poiste kambast , kes tõmbasid tänaval möödakäiatel mütse peast ära. Ühesõnaga tegemist oli sulikambaga. Tegemis oli ajaga , kus midagi polnud saada. Defitsiit oli sõnade sõna. Kellele sugulane välismaalt paki saatis-võis päris õnnelik olla. Eriti kui olid noor ja tahtsid mõne parema või popima hilbu saada. Mood on ju alati olnud ja ega see halasta. Seepärast tekkis ka palju vargaid, kellel polnud võimalusi uhketeks hilpudeks. Vajus kamp ümber ja tõmmati jõuga uued firmateksad jalast ning visati mingid vanad sääretorud asemele.
Mõeldes loole tagantjärele saan ma alles nüüd aru milline see aeg oli. Kui vaadata, siis meie „tänapäeva noored“ elame täitsa kuldajastul, kus kõik on saada ja piirid lahti. On ikka imede ime küll see Nõukogude aeg!
Üldkokkuvõttes oli raamat väga põnevalt kirjutatud. Lähtudes inimeste tõsielu faktidelt. Kirjastiil oli väga lihtne ja mõte arusaadav. Jäin raamatuga väga rahule!