lühikese suvega jöuavad kiiresti areneda. Niisugused on mõned maadjad kääbuspõõsad, rohtsed püsikud (hemikrüptofüüdid-pungad maa peal, helo- ja hüdrofüüdid e. soo- ja veetaimed). Suuremates orgudes, kus avaldub lõuna poolt tulevate jögede soojendav mõju ja igikelts taandub, võivad kasvada kõveratüvelised kased, kääbusseedermännid jt. puuliigid, mis moodustavad metsapiiri. Põhiliselt on tundra metsatu, sest tingimused ei sobi neile. Nii floora kui ka fauna levik on tsirkumpolaarne, ei välju tundra võõndist. Arktilise tundra tüüpiline fauna: · Herbivoorid: lemming, uruhiir, karibuu · Karnivoorid: rebane, hunt, jääkaru · Linnud (migreerund): ronk, pistrik, tiir · Putukad: sääsk, kärbes, koi, rohutrirts · Kalad: lõhe, forell · Kahepaiksete ja roomajate jaoks liiga külm! Eristatakse kahte peamist vööndit tundras:arktiline ja alpiinne. Arktiline tunrda on põhjapoolkeral, alpiinne tundra mujal maailmas mägedes puude piirist kõrgemal
Papenfuss (1964): Antarktika ja Sub-Antarktika saarte floora sisaldab 550 liiki ja 190 perekonda, neist pooled on nende 2 regiooni jaoks endeemid. Lisaks kuuluvad Lähis-Antarktikasse: S-Ameerika, S- Aafrika, S-Austraalia ja Uus- Meremaa. Kõigis regioonides on hulk endeeme. Näiteks Uus Meremaa vetikaflooras 650 liiki, millest ainult 28% on ühised S-Austraalia ja Tasmaaniaga, endeeme on 3%. See näitab,et Uus- Meremaa on eraldunud Austraaliast väga kauges geoloogilises minevikus. Domineerib tsirkumpolaarne Antarktika Hoovus (Antarctic Circumpolar Current), mis kannab ühtlasi nimetust Läänetuulte hoovus (West Wind Drift). See hoovus liigub 4 aastaga ümber Antarktika. Sellel hoovusel on suurim tähtsus vetikate levikule. Ta võimaldab vetikate (näiteks ujuvate Macrocystis pyrifera ja Durvillea antarctica) ja neile kinnituva fauna ja floora transporti kauge maa taha. Vetikafloorad lõunapoolkera parasvöötmes ja polaarvöötmes näitavad ilmekalt
kortsleht, kirburohi 17 nelgilised 53 tulikalised 40 Floora jaotus flooraelementide2 (FE) järgi: Arktiline ja arktomontaanne FE- levinud arktilis- tsirkumpolaarselt (ümber pooluse) Ameerika ja Euraasia polaaraladel, arktilises Euroopas või Euraasias. Koldjas selaginell. Tsirkumpolaarne FE (sünonüümid: holarktiline, tsirkumboreaalne) - levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Kadakas, vaevakask, harilik orashein. 251 liiki Euraasia FE- esineb peaaegu kõikjal Euraasia parasvöötmes. Järvkaised. 200 liiki Eurosiberi FE- massilisuse kese on Lääne- ja Kesk-Euroopas, areaal jätkub sealt kaugele Siberisse. Harilik kuusk, valge karikakar, harilik näsiniin. 442 liiki Euroopa FE- massilisuse kese on Lääne- ja Lõuna-Euroopas, areaal ulatub üksikute eraldi
· Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi · Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35%), mis kasvavad siin areaalipiiril Geoelemendid ehk flooraelemendid aitavad rekostrueerida floora ja vegetatsiooni kujunemislugu. Taimede levik levikuatlas Taimeliikide leiuandmete seostamisel kaardiga moodustubki levikupilt levikuareaal Arktiline ja arktomontaanne flooraelement (Eestis 15 liii ehk 1%).Nt odajas astelsõnajalg, murakas Tsirkumpolaarne flooraelement (Eestis 251 liiki ehk 16,3%). Nt metsosi Katkestunud tsirkumpolaarne (Eestis 76 liiki ehk 4,9%). Nt rohekas uibuleht Tsirkumpolaarsed rannikutaimed (Eestis 10 liiki ehk 0,7%). Nt randmalts Euraasia flooraelement (Eestis 200 liiki ehk 13%) Eurosiberi flooraelemnt ( Eestis 442 liiki ehk 22,7%). Nt seaohakas Euroopa flooraelement (Eestis 434 liiki ehk 28,2%). Nt püramiidjas koerakäpp (inimtegevust väga ei salli). Euroopa rannikutaimed (Eestis 15 liiki ehk 1%)
Aafrikast, 25 liiki Lõuna-Ameerikast ja 26 liiki Põhja-Ameerikast. Euroopa on kodumaaks 6 liigile. Mitmed liigid omavad haljastuslikku tähtsust. Paljundatakse nii seemnetega kui ka pistikutega. Sinikas (Vaccinium uliginosum L.) [uliginósum] Uliginosus sood armastav. Sinikas on juba kuni 1 m kõrguseks kasvav, tõusvate, üsna tihedate võrsetega põõsas. Kasvab Eestis kõikjal rabaservades ja siirdesoodes. Üldlevikult tsirkumpolaarne liik, kasvades tundra- metsatundra- ja metsavööndis, nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas. Tsoon II. 1789. Tunnused: Võrsed: ümarad, veidi ribilised, violetsed kuni kollakaspruunid, kaetud üksikute karvadega, säsi rohekas. Pungad väga väikesed kuni 1 mm pikad. Lehed: ümar- kuni äraspidimunajad, 1...3 x 0.8...2 cm, leheserv terve, alumises osas violetsete näärmetega, jäigad, sinakasrohelised, paljad või alt veidi karvased, leheroots lühike,
Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi Eestis leidub 538 taksonit (ehk 35%), mis kasvavad siin areaalipiiril Geoelemendid ehk flooraelemendid aitavad rekostrueerida floora ja vegetatsiooni kujunemislugu. Taimede levik – levikuatlas Taimeliikide leiuandmete seostamisel kaardiga moodustubki levikupilt – levikuareaal Arktiline ja arktomontaanne flooraelement (Eestis 15 liii ehk 1%).Nt odajas astelsõnajalg, murakas Tsirkumpolaarne flooraelement (Eestis 251 liiki ehk 16,3%). Nt metsosi Katkestunud tsirkumpolaarne (Eestis 76 liiki ehk 4,9%). Nt rohekas uibuleht Tsirkumpolaarsed rannikutaimed (Eestis 10 liiki ehk 0,7%). Nt randmalts Euraasia flooraelement (Eestis 200 liiki ehk 13%) Eurosiberi flooraelemnt ( Eestis 442 liiki ehk 22,7%). Nt seaohakas Euroopa flooraelement (Eestis 434 liiki ehk 28,2%). Nt püramiidjas koerakäpp (inimtegevust väga ei salli). Euroopa rannikutaimed (Eestis 15 liiki ehk 1%)
annaabi.ee 
