Rohkem meeldis mulle tselist, sest klaverit elus niigi palju kuulnud, tõsi-küll, mitte sel tasemel, oleksin seda ka teistele soovitanud. Maailmas kõrgelt hinnatud läti päritoluga tsellist Josif Feigelson on nautinud oma soolokarjääri üle kolmkümne aasta. Teda peetakse oma aja üheks silmapaistvamaks tsellistiks. Ülistatud on tema suurepärast laulvat tooni, pingevaba tehnikat ja siirast loomulikku interpretatsiooni. Josif Feigelsoni repertuaaris on üle 50 tsellokontserdi, umbes samapalju sonaate ja jm tsellole loodut, samuti ka tema enda transkriptsioone tsellole. Peep Lassmann on väljapaistvamaid pianiste eesti muusikaloos. Lassmann tööle Tallinna konservatooriumi, millega ta on seotud olnud tänaseni: algul õppejõud, 1987. aastast klaverikateedri juhataja, 1992. aastast Eesti Muusikaakadeemia rektor. Üle kümne aasta on ta tegutsenud ka RAMi kontsertmeistrina. Kavas oli: Mendelssohn. Kontsertvariatsioonid op. 17
2005. aasta kevadel. Alates 2008. aastast mängib Indrek Bayeri Ringhäälingu Sümfooniaorkestris. Tsellokontserti alustas sümfooniorkester, millele esimese osa keskel lisandus Indrek Leivategija meisterlik tsellosoolo. Tsellosoolod muutsid kontserdi huvitavaks ja nauditavaks. Näha oli noore tsellomängija igakülgset pühendumist ja süvenemist antud teosesse. Kindlasti andis see teose terviklikule ettekandele palju juurde. Kõige rohkem meeldis mulle tsellokontserdi viimane osa ,,Finale: Allegro Moderato-andante-allegro vivo". Selles osas vaheldusid omavahel tsello ja orkestri partiid, mis lisasid teosele mängulisust, jõulisust ning hoogsust. Oli näha, et kogu publik nautis tsellokontserti väga ning tänas muusikuid pika aplausiga. Teisena esitati Johannes Brahms'i Sümfoonia nr 2 D-duur op. 73, mis koosnes neljast osast: I ,,Allegro non troppo", II ,,Adagio non troppo", III ,,Allegretto grazioso", IV ,,Allegro con spirito"
muusikat. Näiteks kolmeosaline "Collage B-A-C-H" (1964), mille keskmises osas vahelduvad Bachi ja Pärdi muusika lõigud. Kui Bachi muusika on aeglane, rahulik ja ilus, siis Pärdi muusika jätkab samas rütmis ja tempos, kuid kriipivate klastritena. Tekkiv kontrast on väga suur.Sarnasele kontrastile ehitas Pärt üles mitmed oma teosed. Neis kõigis on mineviku muusika lõigud justkui puhtuse ja rahu kehastused, nagu tsellokontserdi (1966) terve II osa. Viimane ja ühtlasi kõige võimsam Pärdi sedalaadi teostest on ladinakeelse tekstiga "Credo" (1968), milles on tsiteeritud Bachi prelüüdi C-duur. "... ta oli jõudnud täieliku meeleheite seisundisse, milles helilooming tundus kõige mõttetuma tegevusena, ning tal puudus muusikaline usk ja tahtejõud üheainsagi noodi kirjapanemiseks." -Paul Hillier 2
muusikat. Näiteks kolmeosaline "Collage BACH" (1964), mille keskmises osas vahelduvad Bachi ja Pärdi muusika lõigud. Kui Bachi muusika on aeglane, rahulik ja ilus, siis Pärdi muusika jätkab samas rütmis ja tempos, kuid kriipivate klastritena. Tekkiv kontrast on väga suur. Sarnasele kontrastile ehitas Pärt üles mitmed oma teosed. Neis kõigis on mineviku muusika lõigud justkui puhtuse ja rahu kehastused, nagu tsellokontserdi (1966) terve II osa. Viimane ja ühtlasi kõige võimsam Pärdi sedalaadi teostest on ladinakeelse tekstiga "Credo" (1968), milles on tsiteeritud Bachi prelüüdi Cduur.
varasemate aegade muusikat. Näiteks kolmeosaline "Collage B-A-C-H" (1964), mille keskmises osas vahelduvad Bachi ja Pärdi muusika lõigud. Kui Bachi muusika on aeglane, rahulik ja ilus, siis Pärdi muusika jätkab samas rütmis ja tempos, kuid kriipivate klastritena. Tekkiv kontrast on väga suur. Sarnasele kontrastile ehitas Pärt üles mitmed oma teosed. Neis kõigis on mineviku muusika lõigud justkui puhtuse ja rahu kehastused, nagu tsellokontserdi (1966) terve II osa . Viimane ja ühtlasi kõige võimsam Pärdi sedalaadi teostest on ladinakeelse tekstiga "Credo" (1968), milles on tsiteeritud Bachi prelüüdi C-duur. 1976. aastast peale hakkas ta kirjutama hoopis teistsugust, "tintinnabuli"-stiilis muusikat, mis sarnaneb kellahelinale. Seda iseloomustavad lihtsad harmooniad, sagedased kaunistamata noodid ja lääne harmoonia aluseks olevad kolmkõlad, mis kõlavadki nagu kellahelin.
Dmitri Sostakovitsi mälestused". Kirja pannud Solomon Volkov. Vagabund, Tallinn 2002, 268 lk. · Solomon Volkov, "Sostakovits ja Stalin: kunstnik ja tsaar". Vene keelest tõlkinud Toomas Huik. Tänapäev, Tallinn 2005, 362 lk. hooajad avanevad sel septembrikuul Sostakovitsi teoste ettekannetega. Ajavahemikus 8. 16. IX on Eestis eri orkestrid ette kandnud helilooja VI sümfoonia (ERSO, N. Aleksejev), XIII sümfoonia (Bochumi SO, S. Sloane), XIV sümfoonia ja Tsellokontserdi nr 1 (TKO, E. Klas, S. Ainomäe) ning viimati (16. IX) Vanemuise SO ning tema värske peadirigent Toomas Vavilov V sümfoonia. 2 Juhin siinkohal tähelepanu Klassikaraadiole, mille programmi täidab septembris suuresti Sostakovitsi muusika kahe suurema saatesarjaga: ühes (kolmapäeviti kell 19) antakse eetrisse kõik 15 autori sümfooniat eri esitustes ning teine kannab pealkirja
Sumera oli esimene helilooja Eestis, kes 1980. aastate lõpul hakkas komponeerimisel kasutama arvutit. Ta oli Eesti Muusikaakadeemia elektronmuusika stuudio üks rajajaid ning esimene juhataja (1995-1999). 1996. aastal oli tema 5. sümfoonia UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis kümne enam soovitatava helitöö seas esimene. Tema kuus sümfooniat on eesti uue muusika kaalukaimad orkestriteosed. Nende kõrval on ta loonud aga rohkesti ka veel teisi orkestriteosed, nagu klaveri- ja tsellokontserdi, "Concerto grosso" ja lühemaid sümfoonilisi töid. Tema loomingu nimistusse kuuluvad ka balletid "Anselmi lugu" ja "Sisalik", kantaadid, laulud jpm. Tema teostele on iseloomulik väga hea tervikutaju Samuti on tema kujundimaailm väga rikas - seal on nii poeetikat, meditatiivset rahu ning ka rõõmsat huumorit kõrvuti kalgi groteski ja traagikaga. Ta oli peene tämbrimeelega, kõlasid hoolega kuulav helilooja. Veljo Tormis Sündis 7
varasemate aegade muusikat. Näiteks kolmeosaline "Collage B-A-C-H" (1964), mille keskmises osas vahelduvad Bachi ja Pärdi muusika lõigud. Kui Bachi muusika on aeglane, rahulik ja ilus, siis Pärdi muusika jätkab samas rütmis ja tempos, kuid kriipivate klastritena. Tekkiv kontrast on väga suur. Sarnasele kontrastile ehitas Pärt üles mitmed oma teosed. Neis kõigis on mineviku muusika lõigud justkui puhtuse ja rahu kehastused, nagu tsellokontserdi (1966) terve II osa. Viimane ja ühtlasi kõige võimsam Pärdi sedalaadi teostest on ladinakeelse tekstiga "Credo" (1968), milles on tsiteeritud Bachi prelüüdi C-duur. 6 Teosed Vokaalteosed instrumentaalsaatega "Meie aed" lastekoorile ja orkestrile (1959) "Credo" segakoorile, klaverile ja orkestrile (1968) "An den Wassern zu Babel" solistidele (segakoorile) ja orelile (1976/84)
annaabi.ee 
