Trubaduuride luule (2)

Trubaduuride luule
Luule nimetus tuleneb poeedi provanssaalikeelsest nimetusest trubaduur . Provanssaali luule on omakorda nimetatud Lõuna-Prantsusmaa ajaloolise maakonna Provansi järgi.
Lõuna-Prantsusmaal ristusid mitmete kultuuride mõjud. Lähedal oli Itaalia, kus mäletati antiikaega, Hispaaniast - poeesia mõjud. Provansis valitses vabade rüütlite vaim, siin hinnati väärikust ja vaimset sõltumatust. Tunnistati naiste suuri õigusi: nad võisid pärida, pärandada ja kinkida maavaldusi. Suhe maaomandisse määras inimese seisundi ühiskonnas.
Puškin ütles, trubaduurid ülistasid armastust ja sõda. Sõjast laulis ka vana eepos, kuid hoopis teist moodi. Muutusid lahingus sooritatud kangelasteo iseloom ja motivatsioon selleks. Nüüd ihkas peategelane taplust, et kaitsta oma au kõrge senjööri silmis ja võita Kauni Daami armastus. Peale kangelasteo sooritamist pakkus lahing seiklust, mille lõppvaatuseks oli kohtumine armastatuga.
Trubaduurid laulsid armastusest, mängides äsja avastatud riimiga. Trubaduuride luules võeti kasutusele riim, millega seni oli vahel harva ilustatud proosat. Riim muutis värsi rütmilist struktuuri ja järelikult selle väljendusvõimalusi. Iga rida eraldus selgemini teistest, muutus muusikaliseks fraasiks. Trubaduurid ei olnud ainult luuletajad , vaid ka heliloojad ja tihti oma luuletuste-laulude esitajad . Kuid sagedamini nad usaldasid esitamise elukutselisele lauljale, keda nimetati žonglööriks.
Uus lüürika oli lauldav ja kõlas nagu muusika . Selle põhižanrit nimetati kantsooniks ehk lauluks . Vers on kantsooni lihtsustatud ja lühendatud variant. Sirventeesid on laulud mis tahes teemal ning tihti kasutati neis juba tuntud meloodiat, mis tekitas täiendava parodeeriva ja koomilise efekti.
Lüüriline armastus kujutab endast keerulist rituaali, selle erinevad hetked ja meeleolud kajastuvad eri žanrites. Alba on koiduaegne laul, mis ülistab daami päeva algul. Itk on matuselaul kõrge senjööri või Kauni Daami surma puhul. Pastoraal on armunute laul. Ballaad on tantsulaul. Tensoon on vaidlus, mida kahe poeedi vahel ka tegelikult ette tuli, kusjuures mõnikord oli üks neist ainult luuletava kujutluses. Põhiliselt vaieldi armastuse ja sõja poeesia üle, arutleti, millise stiili luuletaja peaks valima, kas lihtsa või keeruka.
Luuletaja Bertran de Born oli elulookirjutajate sõnul hästikasvatatud ja üliviisakas mees, ta tundis põhjalikult kombekust ja oli osav sõnu seadma ning oskas ühtviisi arutleda hea ja halva üle. Kuid samuti räägiti tema kohta, et ta sundis senjoore koguaeg omavahel lahinguid pidama , ja „noort kuningat”, inglise troonipärijat ärgitas ta senikaua sõda pidama oma isa vastu, kuni too sai surma tema pihta lastud noolest ühes Bertrani kindluslossis. Mitte kõik, mida Bertrani kohta räägitakse, ei olnud täpne ja õiglane, kuid tema maine luuletajana oli kindel ja püsivm koguni Danteni välja, kes kaks sajandit hiljem paigutas Bertrani maharaiutud peaga põrgusse selle eest, et oma eluajal oli ta lõhkunud sugulus- ja sõprussidemeid.
Trubaduuride luule ja elulookirjeldused on meie ajani säilitanud kunstistiilide mitmekesisuse. Luule avas tee edasiseks arenguks: tee armastuse kaudu maailma saladusteni, mille käis läbi Dante. Need on küll juba teised ajastud, kuid ometi on nad seotud kultuurimälus inimestega, kelle avastused muutsid luulet ja kinkisid sellele igavese teema – armastuse.