Sellel pole midagi ühist mu seniste lemmikute ulme-ja põnevikevaldkonda kuuluvate raamatutega aga sellele vaatamata lugesin seda suure põnevuse ja huviga. Lugeda oli suhteliselt raske, sest tegevuskoht, ajalooline taust ja kombed olid väga võõrad ja kogu loost arusaamiseks tuli lugeda süvenenult ja kogu tähelepanuga. Lohejooksmine on vana afgaani komme. See algab siis kui lennutatud lohet hakatakse alla tooma. Poisid tormavad üksteist metsikult tõugeldes ja sõneldes tuules triiviva lohe poole, püüdes ära aimata, kuhu see maanduda võiks. Kõige paremaks lohejooksjaks peeti seda, kes sai kätte selle lohe, mis oli sundinud maanduma kõiki teisi lohesid võitja lohe. Kabuli parim lohejooksja oli Hassan. Raamatus räägitakse Afganistanist väga erinevatel aegadel - alates kuningavõimu viimastest hiilgeaegadest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevani, kus Taliban hoiab oma hirmuvalitsuse all rusutud maad ja selle rahvast
aastal ja ENSV rahva- kirjanik 1965. aastal. Luulekogus on valik erinevaid tema luuletusi ja see on 170 lehekülge pikk. Juhan Smuuli "Väikse luuleraamatu" valisin ma selleks, et tutvuda Smuuli loominguga. Ma polnud ta loominguga varem kokku puutunud ja oli huvitav lugeda. Luulekogu läbivaks teemaks oli meri, sealhulgas ka ilmastikuolud merel. Näide luuletuste läbiva teema kohta: "Atland, märatsev Hannibal, magab. Ta ei norska. Ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga Tuhat kajakat tukub ta peal." Palju luuletusi rääkisid ka sõdadest ja kodumaa kaitsest. Näiteks "Mälestusi isast" ja "Võitmatud on meis." Minu jaoks olid luuletused liiga sünge sisuga ja masendavad, aga ju oli siis aeg selline. Luulekogu on väga tõsine ja huumorit sealt ei leia. Luuletustel puudub kindel stiil. Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu
Nad vaatavad üksteist kui varased käod. Ja neil onnii rõõmsadja rumalad näod. Salk sadamamehi käib õõtsudes seal, kui kannaksid maakera õlgadel peal. Kommentaar: Räägib tänavaelust, kus kurjust on palju ja sahkendamist küllaga. Inimestel on koguaeg kiire ja see ongi linnaelu. Mulle meeldib see luuletus, kuna siin räägib palju sellest, missugused tänavad ongi. Valus valgus Atland, märatsev Hannibal, magab. Ta ei norska. Ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga tuhat kajakat tukub ta peal. Meie vööri ees kaugusesse kaovad poide ümarad tumedad pead. Lainet pole. Ei tõuse,eivao nad , nagu piiskopid istuvad reas. Vaiksel veel pole lõppu, ei algust. Taevaservani tõuseb ta ring. Ning ta kiirgab nii valusat valgust, nagu oleks tal silmad ja hing. Nõnda valusat valgust ta kiirgab, et sunnib sind sulgema laud. Ja nõnda see valgus mind piirab nagu kauge ja igatsev laul. Morn triivmeister sõneleb sillal, vannub vaikust ja taevast ja maad
ning parematel vaatlusmomentidel hea teleskoobiga on näha üle kogu ketta turbulentseid keeriseid ja keerdsõlmi. Jupiter pöörleb kiiresti – täispööre veidi vähem kui 10 tunniga. Juba 20-minutilise vaatlemisega on märgata, et planeedi keskel olevad detailid on nihkunud umbes 10 protsenti ketta läbimõõdu võrra, liikudes taevasest idast läände ehk planeedivaatlejate kõnepruugis järgnevast eelnevasse. Need terminid tähendavad läbi kellamehhanismita teleskoobi vaatevälja triiviva vaadeldava objekti vastavaid külgi ja võeti kasutusele, et mitte segi ajada neid planeedi enda ilmakaartega. Jupiteri atmosfääridetailide eluiga mõõdetakse nädalate, päevade või aastatega. Isegi kuulus Suur Punane Laik, mida on vaadeldud juba 340 aastat, on viimaste aastakümnetega kahanenud. Selles laigus on väga tugevad tuuled ja suured tormid Jupiteril on tugev magnetväli, mis jääb Päikesesüsteemis alla vaid Päikese laikudes olevale.
üle vallandub peadpööritav, hullumeelne detailipeenus ja täp- sus, kalduvus spekulatiivsete loogiliste süsteemide rajamisse ja pedantismi. Kui esimeses oma kalduvuses loogilistele spekulatsioonidele sarnaneb Kafka vahest kõige rohkem sümbolistide suurele ees- kujule Edgar Allan Poe'le, siis teda kummitavast pedantismist vaba- neb Kafka siin vaid stseenide ja sündmustiku seosetu, absurdse, otsekui unenäoliselt ja sihitult fataalse lõpu poole triiviva arengu tõttu. See näiline, unenäoloogikast lähtuv vabadus muudab Josef K. protsessi oma detailides ettearvamatuks, ning lõppkokkuvõttes lugejagi jaoks huviga jälgitavaks. Kafka lemmikautorid olid Goethe ja Heinrich von Kleist, eriti viimase stiilist on ta teadlikult õppinud. Protsess areneb ebaühtlaselt ja omasoodu, jõnksude kaupa vahel näib see nagu täiesti ununenud olevat, ja Josef K. võib õnnelikult hinge tõmmata, kuid siis sekkub protsess taas täiesti ootamatu ja
Tara püüab seda seiklust korrata ja samamoodi kui Fram täiendada meie teadmisi Arktika keskkonna, kliimasüsteemi ning selle muutumise kohta. Soome meteoroloogia instituudi kaudu, mõneti juhuste tõttu, kaasati eestlased ka Damoclese projekti. Kogu koostöö sai alguse Eestit mõjutavate põhjapoolkera tsüklonite uurimisest, seda teeb Mait Sepp TÜ geograafia osakonnast. Seejärel liituti Arktika tsüklonite uurimisrühmaga, mille kaudu jõutigi "Damoclese" projektini. Triiviva kuunari Tara juures jäid Tartu ülikooli väikesel töörühmal korraldada atmosfääriuuringud: 2006 septembris tuli paigaldada merejääle mõõteseadmed ja 2007 aprillist kuni septembrini teha seal välitöid. Eestis koordineerib projekti Tartu ülikooli geograafia osakonna professor Jaak Jaagus. Kohapeal tehti mõõtmisi, paigaldati suveks jääle uut aparatuuri, anti laevameeskonnale juhiseid, kuidas teadusprogrammis osaleda; samuti
De Kat sisestas FREDYN'i tarkvaraga töötlemiseks kolmepoolse komisjoni aruandest pärit arvandmed. Ta sisestas ka selle olukorra andmed, kus laeva vöörivärav avanes, nõnda et pääsuks autotekile tekkis 10 ruutmeetri suurune avaus. Uuriti, mis oleks parvlaevaga juhtunud kahes eri situatsioonis. Esmalt lähtuti sellest, et laev liikus aruandes mainitud 15- sõlmese kiirusega. Niisugusel juhul vajus see üha rohkem kaldu, kuid ei uppunud. Edasi püüti selgusele jõuda, mis oleks juhtunud triiviva parvlaevaga. Tulemus oli sama üha suurenev külgkalle, kuid laev oleks jäänud pinnale. JAIC'i andmete põhjal ,,oli täiesti võimatu jõuda järeldusele, mida nad [JAIC] laeva kohta väitsid," ütles de Kat. ,,Meil ei õnnestunud seda põhja lasta. Laev oleks üha rohkem kaldunud, kuid pinnal püsinud, ja 50 minuti pärast kummuli läinud. Järelikult pidi mõjuma mingi muu mehhanism, mis [võimaldas] vee tungimise laeva sisemusse. Suur küsimus ongi selles, kuidas see mehhanism toimis
annaabi.ee 
