palgiparvetus. Teadaolev esimene pais Pärnu jõele ehitati 1680. aastal Laupa mõisas. 20.sajandi esimesl poolel olid Pärnu jõelveskipaisud Korbal, Paides, Türi-Allikul, Türil, Laupal, Rael. Üks suurejoonelisemaid ideid Pärnu jõe kasutamisel tekkis Rootsi suurvõimu ajal, mil soovitati rajada Pärnu- Viljandi Tartu veetee.Veeteed mööda oleks toimunud enamik Eesti kaudu liikuvast Venemaa (eelkõige Novgorodi ja Pihkva) transiitkaubandusest. Laevatee rajamise kavatsust tõestab 1688. aastal. Pärnu magistraadi leping jõe puhastamise kohta Pärnust kuni Viljandini.Veetee rajamiset olid eluliselt huvitatud eelkõige Pärnu ja Tartu kaupmehed, kes olid kaotanud oma senise kaubandusliku tähtsuse Riias ja Narvas. Pärnu jõge ja tema harujõgesid kasutati aastasadu ka palgiparvetamiseks ning seetõttu olid kõik mineviku saeveskid. Et parvetamisega seoses ujus vee peal päris palju raha ei
Kaanan oli kitsas maariba, maailma vanemaid põllumajanduspiirkondi. Vahemere ja Araabia kõrbe vahel. Mesopotaamia, Egiptuse, Foiniikia linnriikide naabruses. Purpurriie ja seedripuu olid peamised eksportallikad. 9000 eKr Tekkis Palestiina asula Jeeriku, mis on maailma vanim põlluharijate asula. Kaananimaa arengut ja kultuuri mõjutasid Egiptus, Mesopotaamia ja Foiniikia linnriigid nt Byblos (3000 eKr), Siidon, Tüüros. 10-7 saj eKr oli Foiniikia linnriikide õitseng. Jõukus transiitkaubandusest ja kolooniatest nt Kartaago ja Pärsia- Aafrikas Linnriigid langesid assüürlaste , hiljem Uus-Babüloonia ja Pärsia valdustesse. Sisekorralduses sarnanesid sumeri linnadega. Kuningas oli nii valitseja kui sõjaväe juht. Vabadel kodanikel oli võimalus mõjutada poliitikat rahvakoosolekute kaudu. Sumeri linnriikidele vastupidiselt oli suur mõju kaubandusega tegelevatel ülikutel, väiksem mõju preestritel. Foiniikia tähtsus: 14
Toompea jalamile ehitatud linnus ning selle ümber tekkinud linn sai 1248. a linnaõiguse ja arenes Hansa Liidu liikmena keskaja lõpuks üheks Hansa idakaubanduse tähtsaimaks keskuseks Läänemere ääres. 1346. aastal sai Tallinn laokohaõiguse, mis tähendas, et Tallinnast ei saanud kaupu läbi vedada kohalike kaupmeeste vahendust kasutamata. Seega koondus tallinlaste kätte oluline osa Lääne-Euroopa ja Novgorodi vahelisest transiitkaubandusest. Tallinna kui keskaegse hansalinna õitseajaks oli 15. sajand. Liikudes sajandeid edasi, näeme endiselt, et Tallinn oskab oma asukohta ära kasutada. Praegugi käib kaubandus põhiliselt läbi Tallinna, eesotsas Tallinna Sadama, aga lisaks tavapärasele on juurde tulnud ka uusi valdkondi, nimetamisväärseimad neist - alkohol ja naised - ühtaegu turismiatraktsioon ja tööstusharu! Kes käinud Tallinna sadamas lahkuvaid-
kujundati v lja ühendusteed riigi eri piirkondade vahel Kaananimaa ja Iisrael: monoteismi teke (lk 8390) Foiniika linnriigid T htsaimad Foiniikia linnriigid olid: *Siidon *Tüüros *Büblos , mis said oma rikkuse transiitkaubandusest EesAasia, Egiptuse ja l nepoolsete Vahemeremaade vahel. Rajasid kolooniaid Vahemere rde (n iteks Küprosele ja PhjaAafrikasse) Langesid erinevate vrvimude k tte (Assüüria, UusBabüloonia, P rsia) Sisekorralduselt sarnanesid Sumeri linnadega, riigi eesotsas oli kuningas, vabad kodanikud m jutasid poliitikat rahvakoosoleku kaudu. Suur mju kaubandusega tegelevatel ülikutel.
Juhid olid raehärrad, põhi keel oli saksa keel. Suuremad linnad olid endiselt ühtlasi kindlused, mida ümbritsesid vallikraavid ja müürid ning mille väravad pandi ööseks kinni. Eesti linnad, mille peamine sissetulek oli alati tulnud Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelise kaubanduse vahendamisest ning teravilja väljaveost, kiratsesid. Tallinna sisse-ja väljaveomahud jäid kaugelt alla Riia ning Peterburi omadele, mis lõikasid kasu suurejoonelisest transiitkaubandusest. 11) Iseloomustage majanduselu maal 18. sajandil. Sajandi lõpuks oli Põhja-Eestis teraviljatoodang võrreldes sajandi algusega kahekordistunud. Laienesid nii talupõllud (eriti Lõuna-Eestis) kui mõisapõllud, viimased sageli küll talupõldude arvel. Põllunduse arengule mõjus soodsalt pikem rahuaeg ja impeeriumi hoogsalt kasvava pealinna Peterburi lähedus. Põlde hakati ka paremini väetama. Sageli tehti kaupa nn
Rootsi ja keskajal. Linnasid juhtisid raehärrad eesotsas bürgermeistritega ja kaupmehed, käsitöölised olid organiseeritud gildidesse ja tsunftidesse, valitses saksa keel ja meel. Suuremad linnad- kindlused, mida ümbritsesid vallikraavid ja müürid ning mille väravad pandi ööseks kinni. Eesti linnad kiratsesid (peamiseks sissetulekuallikaks kabandus). Tln sisse- ja väljaveomahud jäid alla Riia ning Peterburi omadele, mis lõikasid kasu suurejoonelisest transiitkaubandusest. Peamiseks väljaveokaubaks jäi kohalik teravili. Järk-järgult suurenes ka metsamaterjali väljavedu. Sisse veeti peamiselt soola ja metalli, soolaheeringat ja tubakat. Õitses ka salakaubandus. Viinapõletamine-uus moodus, kuidas vilja rahaks teha ja see neelas sajandi teisel poolel juba kolmandiku viljasaagist ning laastas metsi. Linnades valitsev tsunftikord oli arengule jalgu jäänud ja uued tööstusettevõtted hakkasid tekkima maale, mõisatesse
annaabi.ee 
