Romaan- probleemiderohkus, palju tegelasi, sündmuste pikaajaline kulg (mitu süzeeliini). Novell- tihe sündmustik, vähe tegelasi, üks teema, püänt. Jutustus- novelli ja romaani vaheline zanr (laiem novellist, kitsam romaanist), pole ainult üks sündmus, vabam vorm. Lühijutt- võitlused, leitakse konfliktist väljapääs, tragikoomika, uuritakse käitumist ja ühiskonda. Muinasjutt- väljamõeldis (pole tõepära), hea võidab halva, 3, 7 ja 12, "Elas kord...", "Kui nad surnud pole...". Anekdoot- lühike, vaimukas, üllatava lõpuga, stereotüübid, ülevõimendus. Lüürika jaguneb: Haiku- 5+7+5 värsisilbid. Ood- pidulik, ülistus-/mälestuslaul, pühendusega, sinavorm.
kaudu, nt midagi võimendades Situatsoonikoomika – luuakse naljakad situatsioonid Sõnakoomika – naljakad väljendid, murdekeel jne Komöödia alažanrid: Farss – jämekoomiline žanr, keerukad žüseekäigud, absurdini võimendatud situatsioonikoomika Jant – lihtne süžee Vodevill – kergema sisuga komöödia kõrgklassi elust Sketš – lühike näidend või dialoog(kasutatakse nt püstijalakomöödias) Tragikomöödia – ühendatud on traagiline ja koomiline žanr; tragikoomika – samad tegelased võivad olla nii traagilised kui koomilised DRAAMA Poeetika – isikupärasem väljendus Kujutatakse indiviidi ja tema eraelu, tugevam side reaalse ühiskonnaga Draama alažanrid – olmedraama, psühholoogiline draama, ideedraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama Draamažanri kõrgajaks peetakse 19.sajandit – inimese siseelu kujutamine, psühholoogiliselt veenvad tegelased, ansamblimäng, iga tegelane ja näidend tervikuna vajavad tõlgendamist
draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Tragöödia alaliigid: tragikoomika ja absurd. Komöödia alaliigid: farss (labasevõitu situatsioonikoomikal, füüsilistel naljadel, liialdustel ning tüüptegelastel põhinev naljalugu), jant (lihtne lühike naljalugu), skets (lõbus-irooniline lühinäidend või dialoog, enamasti lühem kui jant), satiir (mingi ühiskondliku pahe või kitsaskoha teravmeelne või irooniline hukkamõist). Tragöödia ja komöödia piirimaile jäävad tragikomöödia ja must komöödia, kus
draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)? Teatrikunsti põhiliigid on lüürika, eepika ja dramaatika ehk draama. Teatrikunsti zanrid on tragöödia, komöödia ja draama. Tragöödia alaliigid: tragikoomika ja absurd. Komöödia alaliigid: farss (labasevõitu situatsioonikoomikal, füüsilistel naljadel, liialdustel ning tüüptegelastel põhinev naljalugu), jant (lihtne lühike naljalugu), skets (lõbus-irooniline lühinäidend või dialoog, enamasti lühem kui jant), satiir (mingi ühiskondliku pahe või kitsaskoha teravmeelne või irooniline hukkamõist). Tragöödia ja komöödia piirimaile jäävad tragikomöödia ja must komöödia, kus
Melodraama: · Ülev ja globaalne kannatuslugu on muutunud sentimentaalseks hea ja kurja vaheliseks võitluseks, kus hea saavutab alati vähemasti moraalse võidu, kuigi peategelased ise võivad hukkuda. · Välja kujunenud 19. Sajandil Tragikomöödia: · Eraldi zanrina alates Edmond Rostandi "Cyrano de Bergeracist": traagilise ja koomilise ühtesulandumine, samad sündmused või tegelased võivad olla nii traagilised kui koomilised, sõltuvalt vaatenurgast. · Tragikoomika on ambivalentne, võib esineda mitmetes zanrites. Hästi tehtud näidend: · Well-made-play ehk pièce bien faite · vastab näidendi struktuurireeglitele · põhineb heal ideel ja teravmeelsel dramaatilisel situatsioonil · ühendab tõsise ja meelelahutusliku · ühendab traditsioonilise vormi uuemate võtetega In-yer-face drama: · 1990. aastate briti brutalistid: Sarah Kane, Mark Ravenhill, Martin McDonagh jt · pigem elutunnetuslik kui vormist lähtuv määratlus
tõelist ja fantastilist, ülevat ja madalat, inimlikku ja mitteinimlikku, osutades nõnda inimloomuses ja maailma elus kätkevale kohutavatele deformatsioonide võimalusele), irooniline ( peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks tähendustasandit see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt nimetatakse rumalat targaks või laiska hoolsaks ) , millele lisanduvad varjundid ( peen- ja jämekoomika, situatsiooni- , karakteri- ,sõnakoomika, tragikoomika jt ). Koomilist võib esined kõigis zanrides, põhielemendiks on ta komöödias, farsis ( pilkeline, jämekoomika võtteid äravahetamised, kahemõttelisused kasutav komöödia ), vodevillis ( kerge lühikomöödia laulu ja tantsuga ), humoreskis ( lühike lugu, milles heidetakse heatahtlikku nalja mingi nähtuse, isiku või tema omaduse üle ), naljandis, pilkelaulus, kuplees ( koomilise või satiirilise sisuga nalja- või pilkelauluke, mis algselt koosnes kahest,
Väline pilkeobjekt on ühendatud sisemise traagikaga. Samad sündmused või tegelased on nii traagilised kui koomilised olenevalt vaatenurgast. Ambivalentne võib esineda mitmes zanris. Zanri põhimõtted: komöödia ja tragöödia on moraalsete äärmuste väljendused, mille vahel peab olema koht zanrile, kus sündmused on pärit argielust, intriig tegelikkusesarnane ja tegelased kehastavad seisusi. Tragikomöödias pole õudusi ega vapustusi, puhastab vaataja hinge melanhooliast. Tragikoomika ühed ja samad sündmused, tegelased kutsuvad vaatajas esile vastandlikke emotsioone, mis väljenduvad samaaegselt. Draama dramaatika põhizanr. Hakkas välja kujunema 18.saj valgustusajal, kui teater muutus elulähedasemaks. Teatrisse tuli uus publikukiht kodanlus, keskklass. 19.saj naturalistlik ja realistlik teater kujutasid tavainimese elu. · Olmedraama argised tegevused, lahendatakse igapäevaprobleeme, kus vaatajas tekib äratundmine.
annaabi.ee 
