Saladin ja Lõvisüda Seitsmeteistkümnendal veebruaril külastasin ma Otsakooli ja K. Sillamaa Noorteteatri ühistööl valminud etenust. Algas õhtul kell seitse ning toimus Salme Kultuurikeskuses. Peamiseks külastamis põhjuseks oli see, et klassiõde Julia lõi seal kaasa ning kutsus. Kohale jõudes asusin ma piletit ostma. Tänu sellele, et eelnevalt ennem mind ostsid kaks noormeest pileteid, kuulsin ma nende juttu. Tänu sellele, et nende tuttav osales etenduses, siis saadi ka soodustust. Kui järg jõudis minuni, siis ütlesin, et ka minul on tuttav ning koguni päris palju tuttavaid. Seega sain ma soodustust 55% ja hea istekoha. Näitlejateks olid noored inimesed. Tegevusajaks oli 13. sajand. Etendus meeldis mulle väga, sest see sisaldas palju huumorit ning kestis mõistlikult kaua. Mu lemmik näitlejateks olid kaks pisikest tüdrukut. Nad olid umbes kümnesed ja mängisid poiste rolle. Algul...
13.-14. Saj rootslaste kaudu põhjamaade pill- poognaga mängitav hiiu kannel. Hiiu kannel- ühest puust valmistatud raamiga kõlakast ning 3-4 jõhvist keelt. Mängitakse püstloodis või veidi kallakil põlvedel. Viiul Eestis hakkas viiul levima 17-18 sajandil. Sooltest või metallist keeled ning ümarate vormidega õhukestest laudadest kõlakast andis pillile särava kõla. osteti poest ja tehti ka ise. Viiuliga oli rahvatantse parem saata kui torupilliga. mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispõll ja uuema aja jauram (umba). Jauramit mängiti vastu põrandat lüües. ÕHKPILLID Õhkpillides tekitab heli vibreeriv õhusammas. Väga iidsed, paljudel rahvastel tuntud pillid on nn vabad aerofonid, mille puhul õhusammas ei ole piiratud. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad, mille servale puhudes tekib hääl.
ülalpidamiseks piisavalt raha. Linna kõrval on lehtmets ja lehtpuude vähesel määral kollakatest toonidest võib järeldada, et tegemist on suve lõpuga. Kunstnik pole taimestikule erilist rõhku pannud, kuid taimestik surma poole liikuvate inimeste kõrval on kirev. Luukerede all on taimestik sisse tallatud, seega võib järeldada, et luukered on seda sama teed mööda korduvalt liikunud. Tee lõpus istub luukere mingit laadi torupilliga, sel luukerel on pea ümber seotud riie, mis võib-olla varjab luukerel mõnda koljuluumurdu või on lihtsalt kaunistuseks. Tee lõppeb mingit laadi kantseliga või mõne muu ehitisega, mille taga seisab hirmunud näoga, vaesema väljanägemisega keskeas mees. Mehe ülesandeks on arvatavasti informatsiooni edastamine või ta on lihtsalt laulumees, sest tal on suu praokil. Kunstiteos on üsnagi huvitav ja seda saab vaadelda mitmest erinevast perspektiivist
aastast. 17. sajandil asus see Antoniuse kabelis (keskajal tuntud kui Matteuse kabel) ning on tõenäoline, et maal muretseti juba algselt selle kabeli jaoks. Matteuse kabelit ehitati aastatel 1486–93 laiemaks ning võib oletada, et “Surmatants” telliti Lübeckist pärast ümberehitustööde lõppu. Pildi dateerimist 15. sajandi lõppu toetab ka tegelaste riietus ning maali allosas leiduvate värsside keeleline analüüs. Esimene figuur maalil on jutlustaja, järgnevad Surm torupilliga, Surm sargaga, paavst, Surm, keiser, Surm, keisrinna, Surm, kardinal, Surm, kuningas ja Surm. Pildi lõpus võib näha järgmise tegelase – piiskopi – rüü fragmenti. Tekstilindil on värsivormis edastatud Surma ja surelike vaheline dialoog. Bernt Notke “Surmatants” on rahvusvaheliselt kõige tuntum keskajast pärinev kunstiteos Eestis. Maal on erakordselt kõrge kunstilise tasemega – eriti sugestiivselt mõjuvad paavsti ja keisri nägu
seda pilli mängis Soome ,,Kalevala" laulik-tark Väinämöinen ning tema eeskujul sündis 19. sajandil ka eestlaste laulujumal Vanemuine. Eesti rannikualadele ilmus 13. -14. sajandil rootslaste kaudu põhjamaade pill poognaga mängitav hiiu kannel. Talharpa. Hans Renqvist kodus, Vormsi. Foto: O. Andersson 1903, Svenska Literatursällskapet I Finland Viiul hakkas Eestis linnade kaudu levima 17.-18. sajandil. Viiuliga sai moodsamaid rahvatantse paremini saata kui torupilliga. Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina. 2.2. Põispillid Õhkpillid (puhk- ja lõõtspillid ehk aerofonid) Õhkpillides tekitavad heli vibreeriv õhusammas. Nii tekitab keerutamisel vilistavat häält nööri külge seotud lauake - vurri- ehk suristuspuu. Algelisteks puhkpillideks olid
ja Harjumaast. Russowi teatel otsustanud talupojad mitte enam ,,aadli sõna kuulda ega mingit mõisatööd teha, vaid tahtvat sellest hoopis vabaks ja Iahti saada või aadli sootuks ära hävitadaja väljajuurida.'' Ülestõusu laie- nedes kujunes välja ka selle juhtkond. Renneri kroonikast Ioeme, et talupojad "valisid ühe mittesaksa sepa kuningaks, seadsid ta vankrile; seal kõrval jooksis 12 ihukaitsjat ja üks ratsutas torupilliga ees, see oli tema pillimees. Kuningal oli peas kaks ülestikku pandud kübarat, mis oli ümbert okastega läbi pistetud, see oli tema kroon.'' Talupojad püüdsid läbi rääkida Tallinna raega, ilmselt lootes ära kasutada selle vaenuvahekorda Halju-Viru vasallidega. Raad manitses siiski talumehi ülestõusust loobuma.Järgnevalt hakkasid ülestõusnute salgad koonduma Koluvere linnuse juurde, kuhu oli varjule pääsenud palju feodaale. Ootamatult ründas talupoegi aga Läänemaa aadlikest
Hilisgootika/renessanss On tellimustöö ja kajastab siinseid väärtushinnanguid. Niguliste arveraamatus teost ei mainita, seega ilmselt annetas selle mõni jõukas eraisik, gild või vennaskond 2 paari tiibu ja näitamine 3s asendis: pühapäeviti avati välistiivad ja nelipühad st 7 nädalat pärast ülestõusmist. Esmamainimine, et Surmatants on Nigulistes 1603 Pildi algus: jutustaja kantslis kutsub üles pilti vaatama. surm torupilliga, edasi sargaga. oluline võrdsus surma ees. kuigi piltidel on siiski hierarhiline järgnevus alates kõige tähtsamast isikust: paavst, keiser, keisrinna, kardinal, kuningas, (vaheldumisi vaimulik- ilmalik võim) Järgmise tegelase piiskopi rüü fragmenti on näha. Pole säilinud: bürgermeister, kaupmees, käsitööline, raehärra jne... keskajal kujutati nägu stereotüüpsena. siin aga näitavad iseloomu: võim, auahnus, iseteadlikkus
et ansamblimängu traditsioon meie rahvamuusikas ei ole kuigi vana – pole isegi koosmängu tähistavat rahvapärast terminit. Nagu kirjutab meie rahvamuusika üks suurimaid autoriteete Herbert Tampere, on rahvapilliansamblite kohta varasematest aegadest väga vähe andmeid. Teadaolevalt esimene kirjalik märge ansamblite eksisteerimisest eestlaste musitseerimises on aastast 1765, kui Tartu raad lubas oma pulmamääruses eestlastel sel puhul muusikat teha kahe viiuli ja torupilliga (Tampere 1975: 41). I. Tõnurist juhib oma eelmainitud artiklis tähelepanu asjaolule, et meie rahvamuusika kujunemise omapäraks eelmisel sajandivahetusel oli tõik, et meie koolilastel oli sageli võimalus omandada viiulimängu- ja noodilugemisoskus rahva- koolides, mis soodustas viiulimängu erakordset populaarsust rahva seas, orkestrimänguga tutvumine oli aga otseseks tõukeks ja eeskujuks paljude rahvapäraste instrumentaalansamblite tekkimisel
annaabi.ee 
