Osa laevade vigastused osutusid niivõrd tõsiseks, et laevad jäid kuni sõja lõpuni remonti. Laevadel sai surma 4900 ja haavata 4800 ameeriklast. Samuti hävis tabamuse saanud laevadel enamasti ka hulk lennukeid. Kokkuvõttes oli surmalendurite taktika igati efektiivne. Oktoobrist 1944 kuni juulini 1945 uputatud laevade muljetavaldavas nimekirjas on: eskortlennukikandjad "Saint Lo", "Ommanney Bay" ja "Bismarck Sea", 14 hävitajat, 3 miinitraalerit, 1 allveelaevahävitaja, 2 torpeedokaatrit, 14 erineva suurusega dessantlaeva, 8 transpordilaeva ja 1 tanker. Lisaks said suured "Essex"-tüüpi lennukikandjad "Bunker Hill", "Franklin" ja "Enterprise" Okiwana lahingus nii raskeid vigastusi, et jäid kuni sõja lõpuni remonti. Loomulikult võimendas Jaapani sõjapropaganda kamikazede edu tohutult üle. Selle järgi uputati USA lennukikandjaid kümnete ja teisi laevu sadade kaupa. Samal ajal puudus jaapanlastel sõja ajal ka endal selge ülevaade, milliseid laevu surmalendurid täpselt
Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkend- vägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese eseloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga. Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.[3] Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel
Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese eseloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga. Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut.[3] Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta teisel poolel, kui põrkuti
,,Ei saadeta. Suurtükke rohkem ei ole. Muhu saart tuleb kindlustada. Virtsus on sakslased.'' ,,Mis me siin siis tegema hakkame?'' ,,Ainult mitte käed rüpes istuma. Hakkame oma kaitselõiku tugevdama.'' Jegorõtšev käskis sapööridel kaevikud sügavamaks teha ja palkidega toestada ning hakata ühenduskraame ja muldonne ehitama. Võib-olla tuleb neil veel kaua Ruhnut kaitsta, siis aga läheb seda kõike vaja! Ootamatult lähenesid nende kaitselõiku kolm Saksa torpeedokaatrit. ,,Hakkab peale,'' osutas Jegorõtšev pealiigutusega arglikult kaldale lähenevate kaatritele. ,,Laske käia, tuvikesed, laske käia...rutem...'' meelitas neid Hodak. ,,Veel lähemale....Nii. Natuke veel. Meie fugassike ei jõua teid ära oodata...'' Kaartid avasid äkki tule oma automaatkahuritest ja suurekaliibrilistest kuulipildujatest. Mürsud tungisid kaevikute rinnatisse ja loopisid kildudega segatud mulda mürinal laiali. Pea kohal vihisevad kuulid puurisid end puutüvedesse.
Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga. Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut. Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941
kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123 Juuli alguses oli Eestis alanud kutsealuste võtmine Punaarmeesse. Sellele järgnes kuu teisest poolest alates vanemate aastakäikude teenistusse kutsumine maakondades, mis olid veel Punaarmee võimu all. Saaremaal mobiliseeriti garnisoni ülema juhise alusel antud maakonna sõjakomissariaadi 30. juuli 1941. aasta käskkirjaga nr. 30 1.3. augustini 1907.1922.
ja hävitaja S 148 olid ootel Irbe väina suudmes. Saarelt vaenlasi ei leitud, piirduti majaka peegli lõhkumisega ja petrooleumivarude süütamisega. Kaasa võeti 4 majakavahti. Tagasiteel tulistati Kolka neemel ja Sõrve säärel asuvaid majakaid[6]. 1915. aasta augustis tegid Saksamaa mereväe laevad reidi Pärnu lahte ning dessanti kartes õhiti Pärnus rida ehitisi, sh ka Waldhofi tselluloosivabrik. 1916. aasta suvel tegid 11 Saksa torpeedokaatrit vasturünnaku vene laeva poolse saksa positsioonide pommitamise eest Riia lähistel ning Kuramaal, selleks tungisid nad läbi Vene miiniväljade Soome lahele Paldiski sõjasadamani. Kuna aga Vene sõjalaevu seal parajasti polnud, piirduti vaid sadamaehitiste pommitamisega. Tagasiteel sattusid kaatrid aga miiniväljale ning seitse neist uppus. Keisririigi Balti laevastiku tegevus Eestimaal Kuna otsene sõjategevus Eestimaale jõudis alles 1917. aastal piirdus Venemaa Keisririigi sõjaline
[2] Punaarmee lihtsalt keeldus kommunismi nimel võitlemast. Enamik järele jäänud 1,2 miljonist sõdurist langes rindel. Komissarid hakkasid tõkendvägedega tapma kõiki Nõukogude soldateid, kes tõrkusid edasi tormamast. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmee kaotanud kogu oma esimese ešeloni väed, mis olid hästi väljaõpetatud ja komplekteeritud parima ohvitseridekaadriga Saksamaa sõjalised kaotused samal ajal olid 40% tanke sellest lahingukaotused 20%, 900 lennukit, 4 miinitõrjelaeva 2 torpeedokaatrit ja 1 hävitaja Läänemerel. Umbes 100 000 sõdurit ja ohvitseri langenute ja haavatutena ning 27 teadmata kadunut. Omad raskused tekitas ka karm talv milleks saksa armeel puudus varustus. Saksamaal ei õnnestunud kiirkampaania käigus vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema Lahti ja Königsbergi raadiod aga teatasid Eesti peatsest vabanemisest nõukogude okupatsiooni alt
annaabi.ee 
