Tõrremäe külas asub kaubanduskeskus "Põhjakeskus". Rakverest Pärnu suunal Kullaaru bussipeatusest (700 m paremal) asub Kullaaru mõis, kus aidamehe pojana sündis kirjanik Eduard Bornhöhe (1862-1923). Kirjaniku sünnikohta paigaldati mälestuskivi 1972 a. Arkna Rakverest 5 km põhja poole asub hooneterohke Arkna mõis. Uue, suhteliselt suure härrastemaja ehitas 1877-1879 maanõunik Julius von Schubert. Hoone kauneim osa on tornikestega trepikoda. Mõisas tegutses aastatel 1922-1993 Arkna Põllumajanduskool ning hiljem EPA Katsemajand. Mõisahoonet ümbritseb liigirikaspark (kaitseala),mida läbib Selja jõgi. Seal on rippsild ja paatiminekutrepp, peahoone edelaotsas viib ilusa rinnatisega graniitsild üle kraavi, jõe pool on ringikujuline paviljonimüür. Tagapool läheb külatänav üle algupärase graniitplokkidest silla, idakaldal on põlise Jõekalda talu, maakividest laut ja ait-kuivati. Haljala-poolse tee ümbruses
5 Söögituba. Troonisaal. Köök 6 NEUSCHWANSTEINI LOSS VÄLJASTPOOLT Paleekompleksi saab siseneda läbi sümmeetrilise väravavahi maja, mille külgedel on kaks trepitorni. Läänest itta suunatud sissepääsu hoone on ainuke lossi hoone, mille sein on kaunistatud ülimoodsa kontrastse värviga; välisseinad on punastest telliskividest, esiõu on kollasest paekivist. Katuse kraniis on ümbritsetud tornikestega. Väravavahi maja läbikäik, kroonitud kuningliku Baieri vapiga, juhatab otse hoovi. Hoovil on kaks tasapinda, alumine hoov on piiritletud idast väravavahimajaga ja põhjast nii nimetatud ristkülikukujulise torni alumise osaga ning ka galerii hoonega. Hoovi lõunapoolne osa on avatud, andes edasi ilusa vaate mägisele maastikule. Ülemise hoovi kõige silmatorkavam ehitis on nii nimetatud ristkülikukujuline torn, mis on 45 meetrit pikk. Nagu enamik hoovi ehitistest, on see enamasti
omanikeks vennad Dieckhoffid, kelle ajal ehitati mõisasüda senisest esinduslikumalt välja. 1885-1888 püstitati Friedrich Modi projekti järgi mõisa uus esinduslik historitsistlik (ajalooliste arhitektuuristiilide nagu romaani, gootika, renessanssi, barokki, klassitsismi detailide läbisegi kasutamine või siis mingi konkreetset ajaloolist stiili jäljendamine) peahoone. Uus peahoone oli tugevasti eenduva kõrge keskrisaliidiga. Keskrisaliit tipneb gootikale omase rinnatise ning tornikestega astmikfrontooniga. Risaliidid, nagu ka kogu ülejäänud hoonel, on kaarjate karniisidega renessaanslikud aknad. Risaliidi keskosas paikneb väheldane sepisvõrega rõdu. Katuseäärt ilmetavad laias ehiskarniisid. Hammaskarniisid kaunistavad ka korstnaid. Sisekujundusest on taastatud parkettpõrand, seinte ja lagede kipsdekoriid ning kurruseid ühendav nikerdustega trepp. Omapärased on pastelsetes toonides saal ning hoone soklikorrusel asuv sammastega söökla (A. Särg, 2006, lk. 22-24)
aastal. Fassaadide liigenduses on risaliitide, liseenide, petikpindade ja konsoolrõdukeste kõrval erilise kõlajõuga nelinurksete, ümar- ja segmentkaarsete akende vahelduv rütm. Müürides on kasutatud paekivi koos tellisega. Peasissepääs kolme kõrgesse ümarkaaravasse paigutatud ning geomeetriliste ja plastiliste vormidega liigendatud tiibustega on eriti paraadne. Fassaade lõpetab jõuline balustraad risaliitidelt tõusvate ainulaadsete saledate azuurselt lõpetatud tornikestega. Üldlahendus, eriti aga interjöörikujundus lähtub itaalia renessanssarhitektuurist. 1911. aastal sai Ungern-Sternbergide maja uue omaniku ja täiesti uue sisu. Pärast Ewald v. Ungern-Sternbergi surma, tema abikaasale jäänud maja, omandas Eestimaa Rüütelkond, kes loovutas selle Eestimaa Kirjanduse Ühingule (vahetusena ühingu Wismari tänava krundi vastu). Eestimaa Kirjanduse Ühing paigutas hoonesse Eestimaa Provintsiaalmuuseumi. 1946. a
kaheksakandiline kõrge torn. Erinev on aga plaanilahendus, Balmorali loss on ka tunduvalt suurem. Ka nende losside looduslik paiknemine on võrdlemisi sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus. Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Hoone parempoolne osa on kahe-, vasakpoolne osa aga ühekorruseline. Peasissekäigu ees asub sakmeliste tornikestega altaan (sammasrõdu) ning parempoolsel nurgal kaheksatahuline torn. Vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Siseruumides ulatub vestibüül (saal) inglaslikult läbi kahe korruse, olles varustatud inglise stiilis kamina ja ahju, samuti rõduga. Peahoone esise väljaku lääneküljel paiknes suletud sisehooviga majandusõu koos tall- tõllakuuri ja aidaga. Oma kahe tömpja nurgatorniga meenutas ta väikest linnust. Algselt
(arhitekt Gmez de Mora). Kolmes reas rohkem kui 400 sepistatud rauast käsipuudega kaunistatud lahtist rõdu. Üheksa võlviga kaetud sissepääsu. Väljak omandas oma praeguse ilme pärast mitmeid taastamisi ja kaunistamisi: lõuna- ja põhjapoolse külje taastamine pärast 1671. ja 72. a. tulekahjusid, Juam de Villanueva neoklassitsistlikud täiendused 18. saj.lõpust, FelipeIII ratsamonument väljaku keskel alates 1848 a. st. Väljaku lõunaküljel kahe kõrgete peenikeste tornikestega kaetud torni vahel asub Real Casa de la Panaderia, mille esimesel korrusel asusid kuninglikud pagarid, teisel linna valitsejad kui toimusid suured religioossed, poliitilised sündmused. Väljakule avanevatelt rõdudelt võtsid valitsejad osa kurjategijate hukkamisest, ketserite põletamisest, pühakute kanoniseerimisest (linna kaitsepühak San Isidro 1622), teatrist, härjavõitlusest ja hiilgavatest religioossetest ja kodanlikest tseremooniatest.Mahutas 50 000 pealtvaatajat.
pöördus, muutus pilt äkki hoopis teiseks. Uuslinn oli ülikoolilinnast palju suurem, kuid polnud kaugeltki nii ühtlane. Juba esimese pilguga võis märgata, et ta jaguneb mitmesse täiesti eraldatud ossa. Idas, Uuslinna selles osas, mis veel tänapäev «soo» nime kannab (sinna sohu meelitas Ca-mulogenes Caesari*), oli suur hulk losse. Majad ulatusid otse jõe äärde. Neli lossi peaaegu külg külje kõrval, Jouy, Sensi, Barbeau ja Kuninganna loss peegeldasid Seine'is oma saledate tornikestega kiltkivikatu-seid. Need neli hoonet täitsid kogu maa-ala Nonaindie-res'i tänavast kuni tsölestiini kloostrini, mille torni teravik väga peenelt esile tõstis nende hoonete katuseharju ja sakke. Mõned rohekaks muutunud hurtsikud, mis nende uhkete hoonete ees vee kohal rippusid, ei takistanud nägemast nende fassaadide ilusaid jooni, nende laiu nelinurkseid kiviraamidega aknaid, nende teravakaarclisi, skulptuuririkkaid portikusi, nende puhtalt 120
annaabi.ee 
