Ma läksin kasti juurde hingasin mitu korda sügavalt sisse ja avasin selle suure kasti mis seisis seal köögi laua peal, seal kastis oli arvuti, see oli selline asi see päev , et ma ei osanud sellest mitte unistadagi elusees ka mitte , aga nii see oli mulle toodi arvuti , täiesti minule ja mitte kellelegi teisele. Vot siis ma olin küll nagu mingisugune sõltlane kuubis , siis kui ma sain selle arvuti kätte, ma toppisin absoluutselt kõik arvuti juhtmed ja värgid sinna kus nad minema pidid ja ühendasin arvuti vooluvõrku ja kui arvuti oli ühendatud vooluvõrku siis ma vajutasin võimalikult kähku on nuppu , nii et arvuti läheks tööle. Siis kui arvuti oli juba tööks valmis ei osanud ma selle arvutiga midagi peale hakata , õnneks oli arvutiga kaasa antud ka üks arvuti mäng ja sellel mängul oli ka õnneks kasutusjuhend kaasas kuidas see mäng tööle saada nii et seda mängu oleks võimalik mängida
Lasin mne kiire laterna alt vanamehele langeda ja need langesid tpselt tema silma. Mul ji di luudes tarretuma. Hoidsin kiiri tema silma peal ja me mlemad kardsime. Jrsku tmbasin ma laternalt katte maha ja sstsin vanamehe voodi poole. Ta karjatas korra. Tmbasin ta voodi pealt maha ja lkksin voodi talle peale. Ma tegin kindlaks, et ta on surnud ja hakkasin laipa vga hoolikalt peitma. Likasin ra pea, ked ja jalad, siis tstsin les 3 pranda lauda ja paigutasin need tkid talade vahele ra ja toppisin jlle kik kinni, nii et isegi vanamehe silm ei oleks seda mrganud. Kell oli neli ja kui kell tistundi li koputati maja uksele. Need olid politseinikud ,kes olid naabri kutse peale kohale tulnud, kes olid kuulnud karjatust. Ma rkisin neile, et karjatajaks olin mina ja vanamees on maal. Ma rkisin niivrd avameelselt, et neil ei tekkinud kahtlustki. Ma pakkusin neile teed vanamehe enda toas. kki kuulsin ma heli, mis oli nagu vatti summutatud kella tiksumine. See valjenes ja valjenes
Kagu-Eestis peeti tihase häälitsemist teekäija suhtes vasakul heaks märgiks, paremal halvaks märgiks. Enamasti on tihaste ilmumist elamute juurde siiski kogu maal peetud külma ilma, mõnikord ka tuisu endeks. Tihane ja orav "Miks sa, orav, pesast välja ei tule?" "Mina linnuke tihane, hoian soojust. Väljas on nüüd külm, ma sulgesin pesaava samblaga, toppisin kõik praod kinni. Ei julge nina välja pista." "Aga mida sa sööd?" "Mina varusin juba suvel kuivatatud seeni, pähkleid ja tammetõrusid. Nii saangi külma aja pesas üle elada!" Vanasõnad Lind sööb laulu eest, inimene töö eest. Igal linnul oma laul, igal mehel oma viis. Ära vaata lindu sulgist, vaid laulust. Nii kui linnu hellü, nii tää laul. (Rõuge) Tihane-lumelind
Ta suhtus temasse nii armsalt, aga ta ei teinud minust välja. Mul tekkisid tunded jälle kedagi tappa ja ette jäi mu tütar ... ,, naine ohkas ja hakkas nutma, kuid jätkas rääkimist ,, ... ma ei usu siia maani et ma seda tegin. Tapsin oma lihase tütre ja veel nii valu rikkalt. Lõikasin tal ka pea otsast, kuid tegin talle teistmoodi haiget. Ma ei tapnud teda enne kui olin kraapinud ta kaelale sõna lõpp. See oli nii valus. Kuidas ma seda teha võisin. Toppisin sealt leitud karpi ta pea ja panin selle puu kõrvale. Selle puu kõrvale omakorda mustas kilekotis Jonne keha, ,, ta hakkas karjuma ,, ma lihtsalt ei suuda, ma ei tea miks ma seda tegin, miks , miks , miks ???? ,, Ma ei suutnud seda uskuda. See oli ebanormaalne. Küsisin kohe : ,, Kuidas sattus teie veri 3 naise kaelapeale ? ,, ,, Vaadake, siin see on . Ma lõikasin paar päeva enne mõrvamist omalt pool näppu maha ja õmbelsin selle paar päeva hiljem tagasi
revolutsionäär, kes naabrite ja pagan teab kellega veel kohut käib, kõigis oma muredes valitsust süüdistab ning pärastlõunases bussis suurte koolikottidega lapsi sõimab. Pidasin silmas pigem hirmu tekitavat tõdemust, et maailm, kus kirja kirjutaja elab, on tema jaoks mõneti puudulik ja põgenemisteed ka ei ole. Tsiteerin ühe lõigu raamatust, mis kannab just seesugust mitte-siia-maailma-kuulumise sõnumit: "Ah! Angelo, miks ma ometi toppisin oma nina inimeste maailma, oleksin pidanud jääma sinna, kus oli minu koht, taimeriiki, tõenäosusesse, Ida-Euroopasse, lapsepõlve ühes umbses korteris, mille aknal vohasid vanaema rohtliiliad." Tõepoolest, tundub, et midagi on siiski puudu. On küll kaunis linn, armastav kaaslane ning kõige tipuks veel ilus ilm ja söök laual, kuid on tunne, et miski kuskilt kutsub. Kuhugi, kuhu kõik ei kuulu ega saakski kuuluda. Võib-olla on sinna pääsemine liiga suur soov
Poisid aga naersid. "Te ei tohi sedaviisi turtsuda," ütles Lasse. "Pidage meeles, et te naerda ei tohi!" Seepeale me hakkasime veelgi enam turtsuma. Poisid keksisid kogu aeg meie ümber, sikutasid meid juustest ja näpistasid käsivarrest lihtsalt selleks, et meid naerma ajada. Ja meie ei saanud neid eemale peletada, sest me ei tohtinud ju rääkida. "Uppelipuppelimukk!" ütles Lasse. See polnud õieti põrmugi naljakas, aga kuidas me Britta ja Annaga selle üle naersime. Toppisin endale taskuräti suhu, aga see ei aidanud, sest naer pääses ikkagi piuksuga välja. Ehkki, kui me üheksandast aiast üle olime saanud, jätsime naermise ja olime ainult vihased poiste peale, et nad meil kõik ära rikkusid. Ma panin ikkagi oma üheksa lille padja alla. Need olid: üks tulikas, üks nõiahammas, üks madar, üks sinikellukas, üks karikakar, üks kivirik, üks kuldkann ja veel kaks lille, mille nime ma ei teadnud. Kuid ma ei näinud üldse mingit und
lavastatud, kõik oli selge, lint võis joosta. Piirissaare poe uksed tehti lahti kell üheksa. Laeva tulekuni jäi veel aega. Võtsime Kollaga istet kanali sillal ja otsisime seljakottidest välja oma päevinäinud plekk-kruusid. Pudeli avasin pauguga. Kruuside kokkulöömise kolksatus on mul kõrvus tänaseni. Meie retk läks korda, sest nõnda tahtis taevas. Kiidetud olgu taevas! Kolm lindu 7. mai 1980. Kell on kolm, istun peidikus raba peal. Täna toppisin kaikaid alla ja kaigaste peale panin kaasatoodud vineerplaadi, et ei tuleks olla tundide kaupa jalgupidi vees või märjas turbasamblas, sest jääkolakas on rabapinnas mõnel pool veel sulamata. Tukkusin pärast mikrofoni ülesseadmist õhtul telgi juures paar tundi, aga magamiskotita ja riietes ei too niisugune pooluni eriti kosutust, sest külmahirm ei lase õieti magama jäädagi. Nüüd on varjetelgis küll veidi mugavam kui eelmisel ööl, aga ilm on jälle jahedam
tegime igapidi hea ja tubli töö. Siis kuulsime trepil samme, kustutasime küünla ja läksime peittft Vanahärra tuli, küünal käes, takutuust teises käes, nägu hajameelsem kui iialgi enne. Ta käis luusides ringi ühe rotiaugu juurest teise juurde, kuni kõik olid läbi käidud. Siis seisis umbes viis minutit paigal, näppis küünla küljest rasvapisaraid ja mõtles. Pöördus siis pikkamisi ja oimetult trepi poole ning lausus: «Tõesõna, ma ei mäleta, millal ma nad kinni toppisin. Nüüd võin talle tõeks teha, et ma polnud rottide suhtes süüdi. Kuid olgu pealegi, jäägu niisama. Usun, et sest ei tuleks head.» Ta läks pomisedes trepist üles ja me tegime sääred. Ta oli kangesti kena vanamees. Ja on praegugi. Tom oli kaunikesti mures, kust lusikat saada; ütles aga, et me peame selle saama. Siis ta jäi mõttesse. Kui küllalt oli mõelnud, ütles ta mulle, mis teha tuli; läksime siis ja ootasime lusikatekorvi juures, kuni nägime, et tädi Sally tuli
annaabi.ee 
