3.Muistne Egiptus Freskodel, urnidel ja kirstudel olevad maalingud tõestavad, et juuksur oli selle ajastul aukohal. Riietus, soeng, habe, peaehe olid seisuse ja auastme tunnuseks. Jõukamatel olid omad isiklikud juuksurid, kes neile personaalseid visiite tegid, hoides oma töövahendeid ja kõike asjasse puutuvat rikkalikult kaunistatud kastides. Parukate (inimjuustes, lambavillast) ja juuste seadmine oli orjade tööks. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga. Moodsateks juuksevärvideks olid must, tumepruun, punane ja neid värviti basmaga. (pildil kujutatud Egiptuse printsess) 4.Muistne Kreeka Muistse Kreeka ajastul oli juuksurikunst juba kõrgel tasemel. Kammimine, juuste värvimine ja lokkimine oli hästi väljaõpetatud orjade tööks. Iga ori täitis ühte kindlat operatsiooni. Juuste seadmine soengusse oli kreeklastel omaette tseremoonia ja soengud olid nagu kunstiteosed
najale.Ancient Egypt Cosmetics Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga. Viimase valmistamiseks oli kasutatud nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas- oranžikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Egiptlased täiustasid looduse poolt loodut oma kosmeetikakunstiga. Näod olid ruuged, huuled ja küüned värvitud ning juuksed ja jalad õlitatud. Isegi naist
Värvivaid pulbreid tavatseti segada vee, rasva või õliga ning neid kanti näole näppude abil. Aplikaatorpulgad avastati alles 4000 aastat tagasi. Kuna egiptlaste make-up sisaldas seatina ja oli oma olemuselt tänapäeva mõistes mürgine, siis paljud kaasaja teadlased eitasid siiani selle kasulikkust organismile. Silmavärve kanti ka templikujudele, et need võiksid näha. Huuled Väga popuularne oli pealekantav punane huulevärv, mida saadi rasvadest, mis tooniti elavhõbesulfiidiga kinaver- või karmiinpunaseks või ookervärvidega ookerpunaseks.Tarvitusel oli ka oranz huulevärv. Rasvane huulevärv pakiti karpi või roogtaimede vartesse, mis töötasid nagu tänapäeva alumiiniumtuubid. Nägu Aristokraatidest egiptlannad tarvitasid näo värvimiseks puudrisarnaseid kollasest ookrist tehtud segusid, mehed aga tegid end tumedamaks oranzika värvi abil. Ilu soovi kõrval kanti puudrit näole ka kaitseks kuuma ning päikese vastu
katmine tahutud kividega , mis fassaadile meeldivama välimuse andmiseks kaeti omakorda paksu lubikrohvi kihiga. Karniiside valmistamiseks kasutati suuri kiviplokke. Lõpuks astus suurte lubjakiviplokkide asemele fassaadile väiksemad plokid ning tahutud kivide asemele tuli müüritis. Veel kasutati sel perioodil tappliidesega kive ka kipskrohvdekoratsioonide liitmiseks välisseinaga. Krohviga kaeti nii sise kui ka välispindu, hoonele värvi andmiseks tooniti mõnikord krohvi, näiteks Tikali ümarplatvormi puhul. Perioodi lõpul võeti kasutusele astmikvõlv. Klassikaline ajajärk Klassikalisel perioodil iseloomustab enamikku ülikute ehitisi võlvi kasutamine kivikonstruktsioonides. Kivimaterjali viimistlemine muutus üha peenemaks, mille tõttu fassaadi silumiseks läks vaja vähem krohvi. Mõned kivimosaiigid teostati nii peene töötlusega, et polnudki
Leiutaja Silvio Pietroboni osalus tasandas uuele tootele teed turuküpsuseni Saksamaal. Ehkki Fritz Stotmeister oli täielikult pühendunud uue krohvi tootmisele ja turule toomisele, naerdi ta esialgu kõikjal välja. Abiks vaid üks töötaja, alustas ta katsetusi, mida alguses saatis pigem ebaõnn kui edu. Pappsilindris raputamise teel tehti esimesed segud, mis koosnesid kahest komponendist: pigmentpulbrist ja spetsiaalsest kunstvaikdispersioonist "lahustajana". Krohvi tooniti pulbervärvidega. Fritz Stotmeister: "See segamismeetod ei olnud siiski perfektne. Krohvi sisse jäi lahustamata värviosakesi, mis tekitasid seinale vööte." Hiljem hakati pulbervärve peenestama ja omatehtud segistis paremini lahustama. Uue "poolautomaatse" segistina võeti kasutusele viljapeksumasina trummel, mis neljakordistas tootmise produktiivsust: üks segistitäis andis ühe kotitäie segu. Seina katmiseks
Umbes 3000 e.m.a, oli Egiptuses aadli tunnuseks kiilaks raseeritud pea, millel oli ka kliimat arvestades praktiline väärtus. Samas nõudis mood, et tähtsamatel sündmustel kaeti pea parukaga,mida kandis kogu vaba elanikkond. Parukate valmistamiseks kasutati nii inimjuukseid kui ka lambavilla. Paruka kuju ja mõõtmed näitasid kandja sotsiaalset kuuluvust. Mehed uhkeldasid ka valehabemetega, mis olid eelnevalt lokitud ja ka punutistega ehitud. Et parukatel oleks kaunis must värvus, tooniti neid indigoga, kui aga juustele ja küüntele sooviti punakas-oranzikas läiget, saadi abi hennast. Umbes 1150 e.m.a ilmusid parukatesse sellised toonid nagu sinine, roheline ja punane. Kõige populaarsemaks soenguks oli sirgelt lõigatud juuksed, mille pikkus varieerus lõuast kuni õlgadeni. Kuna juuste eest kanti erilist hoolt, siis kas seetõttu et neid paremini eksponeerida, ei ole veel peakatetel märkimisväärset rolli. Kanti kolmnurkseid triibulisest riidest rätte, mis
annaabi.ee 
