ELULUGU Ülo Emmus, sündinud 31. detsembril 1947 ja surnud 16. mail 2016, oli eesti graafik, raamatukujundaja ja karikaturist. Ülo sündis Tallinnas ehituskooli meistri-õpetaja ja juuksuri perekonda. Ta lõpetas 1966 Tallinna 7. keskkooli. Ülo Emmuse jõudmine kunstiteele oli mõnevõrra erandlik ses mõttes, et kunstniku ametinimetuse sai ta õppimata, minnes peale sõjaväes sundaja teenimist 1969. aastal tööle toonasesse Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsusse kujunduskunstnikuna. Selles ametis näidatud võimed ning süvenev huvi kunsti suhtes andsid talle suuna vastava kõrghariduse omandamiseks. Tema õpingud ERKI-s (tänane Eesti Kunstiakadeemia) graafika erialal jäid lühikeseks, piirdudes aastatega 1972 – 1974, sest edukas üliõpilane suunati õppima Leipzigi Kõrgemasse Graafika ja Raamatukunsti Kooli. Selle maineka õppeasutuse lõpetas Ülo Emmus 1978. aastal fotograafika erialal.
Biograafia · Jaan Toomik sündis 2. oktoobril 1961. aastal Tartus. 9 aastasena kaotas ta isa, arstist ema kasvatas teda. · Ta on end kirjeldanud kui alates hilisest teismeeast ülimalt tundlikku noormeest, kes huvitus ainult filosoofiast ja kaunitest kunstidest. Lõpetas keskkooli Haapsalus 1980. Seejärel NSVL armeeteenistus Volgogradis 1981-1983 aastatel. Seal tegi ta mõndasid portreesid oma kaaslastest. · Pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti Tallinnas, kus ta 1985 kuni 1991 õppis maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid nt "Menstruatsioon", "Tantsija". · Jaan Toomik on osalenud erinevatel rahvusvahelistel kunstisündmustel alates 1993. aastast. 1990. aastate alguses hakkas ta genereerima lihtsaid kontseptuaalseid aktsioone, mida ta tavaliselt salvestas videosse
soodustanud vadjalaste enesemääratlemist rahvusena. Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest. Etnograafia ja rahvaluuleteaduse jaoks avastab vadjalased eraldiseisva etnilise rühmana Narva kirikuõpetaja Fr.L.Trefurt, kes võtab 1783. aastal ette reisi vadjalaste asualale, toonasesse Kattila kihelkonda, ning avaldab peale retke kirjutised "Von den Tschuden" ja "Fortgesetzte Nachricht von den Tschuden". Kattilas viibides kuuleb Trefurt juhuslikult talle seni täiesti tundmatut keelt ning asja kohta lähemalt selgust küsides, saab ta vastuseks, et tegemist on tsuudi keelega (die tschudische). Ülestähendatud keelenäidetest saab selgeks, et Trefurt kuulis Kattilas kindlasti vadja keelt, nii nagu ka hilisemal ajal
Keskkonnaamet, Maa-amet, Keskkonnainspektsioon, Info- ja Tehnokeskus, Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut, Eesti Kiirguskeskus, Riigimetsa Majandamise Keskus, Eesti Geoloogiakeskus, Eesti Kaardikeskus, 26)Mis asutusest ja miks sai alguse Eesti Keskkonnaministeerium? Asutusena on Keskkonnaministeerium suhteliselt noor, moodustatud 21. detsembril 1989. aastal. See-eest ulatuvad ministeeriumi juured 1935. aastasse, toonasesse Eesti Vabariiki, mil asutati Riigiparkide Valitsus. Selle asutuse esmane ülesanne oli hallata kolme parki: Kadrioru parki, kus oli presidendi alaline resident; Oru parki, kus oli presidendi suve residents ja Keila- Joa parki, kus asus Välisministeeriumi residents. Sama aasta detsembris toimus Eesti looduskaitse jaoks oluline sündmus jõustus looduskaitse seadus. Seda võib lugeda meie riikliku looduskaitse aluseks. Looduskaitse korraldamisega
Eesti ajalugu metafooridena muistne rõõmupilv, pisarad ja hingevalu, uus hommik, Koit on saabunud isandaks. Sellele järgnes koheselt ,,Emajõe Ööbik" luulekogu, mille tõttu ta ka kuulsaks sai. Seda kogu avaldades seisis ta dilemma ees kas avaldada oma isa heameeleks kogu teos vanas kirjaviisis või kuulata Kreutzwaldi nõu ja kirjutada see uues vormis. Koidula tegi mõlemat ,,Emajõe ööbik" sisaldab endas nii vana, kui ka uut kirjaviisi. Säärase uuenduse sissetoomine eesti toonasesse luulemaailma näitab tema uuendusmeelsust, ning veidi lõhub idülli üdini klassikalisest ja vanamoelisest romantik-poeedist. Näide kogumikust ,,Emajõe ööbik": Ja õues on kevade Ma seisan kasepuu varjul - üks üksik leheke ta ladvalt närtsides langeb -
kergemeelsemat kujutamist. Viiralti loomingu mitmekülgsus oli ületamatu nii tehniliselt kui sisuliselt. Oli üliviljakas kõigis teemades ja graafikatehnikates. On illustreerinud arvukalt raamatuid, pani aluse vabagraafika eluõigusele ja tähtsusele eesti kunstis. EDUARD WIIRALT 1898 – 1954 Eduard Wiiralt sündis 1898. aastal Peterburi kubermangus. 1909. aastal naasis ta vanematega Eestisse. 1915. läks ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, toonasesse Eesti ainsasse kunstiõppeasutusse, mis andis üldise ja kunsttööstusliku keskhariduse. 1919. aastal asus Ed. Wiiralt Tartus õppima vastloodud kunstikooli "Pallas". Sellel ajal valitses "Pallases" saksa ekspressionismi lembus, mis Ed. Wiiralti loomingus avaldus karakteriküllases tüpaažis ja rõhutatud ilmekuse taotluses. Kuigi juba Kunsttööstuskoolis õppides oli Ed. Wiiralt teinud edukalt tutvust erinevate graafikatehnikatega, asus ta "Pallases" hoopis skulptuuri õppima
4. Georg Mülleri jutlused (maailmavaade, teemad, keel jms) Georg Müller (u 1570–1608) kirjutas jutlusi. Mülleri taust pole selge: on teada vaid, et tegutses Tallinna Pühavaimu kirikus. Ka ei teata, kust ta pärit on. Varem arvati, et on sakslane, aga näiteks U. Masing on seisukohal, et eestlane. Mülleri jutluste käsikiri publitseeris esmakordselt 1891 Willem Reimann. Selles teoses avaneb 16.–17.saj kirikumehe maailm, millega kaasneb sissejuhatus toonasesse vaimsusse. Jutlusekogumik kannab protestantlikku filosoofiat. Mülleri jutluste keele lugemine on raske, aga tänaseks on dokumendist täielik eestikeelne tõlge olemas. Mülleri kogumikus on rohkem kiriklik (kristlik sisu tuleneb žanrist) kui Russowi kroonikas, mis oli märgatavalt ajaloolisem. Mülleri kogumiku sõnum on karmim. Russowi kroonikas tungis ka protestantliku kirikuõpetaja moraal läbi. Mülleri kogumik on abstraktsema sisuga: kutsub üles pattu
Seetõttu hakkasid töösturid kavandama tootmisterritooriumi lähedusse terviklikke asundusi, kus elamud ei kuulunud eraomanikele, vaid tööstusettevõttele endale, ja neid anti töölistele soodsalt kasutamiseks kui tööandja elamispinda. Lisaks tööliselamutele ehitati sellistesse vabrikulinnakutesse sageli ka korralikumate korteritega maju ametnikele, inseneridele ja meistritele, vahel ka ettevõtte juhtkonnale. Nii pakuvad vabrikuasulad omalaadse sissevaate toonasesse rangelt hierarhiseeritud klassiühiskonda, direktori villa ja viletsad töölisbarakid võivad paikneda füüsiliselt lähestikku, kuid nende inimeste elumaailmu lahutab kuristik. Hiljem on tihti ka juhtkonnale mõeldud eramud jagatud mitme perekonna vahel ning inseneride ja vanemteenistujate suured korterid tükeldatud väiksemateks, nii on kunagistest vabrikuasundustest saanud tüüpilised korterelamute piirkonnad. Tasub
annaabi.ee 
