Pippini annetusega sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Karl Suur seadustas kirikukünnise (kümnendik sissetulekust kirikule) Frangi riigi lagunemine ja Lääne-Euroopa killustatus tõid kaasa kiriku ja paavsti autoriteedi ajutise allakäigu. Kirikukorraldus Kristlik maailm oli jagatud piiskopkondadeks ning mitut piiskopkonda ühendav peapiiskopkondadeks. Piiskopid korraldasid usuelu neile alluvas piirkonnas. Keskust tähistas piiskopikirik ehk katedraal (nimetatakse ka toomkirikuteks). Piiskop pühitses ametisse preestrid, kelle ülesanne oli jagada sakramente ja korraldada kirikuteenistusi. Piiskop tegi visitatsioone kohalikesse kirikutesse ja kloostritesse. Kloostrikorralduse kujunemine Mungad ja nunnad elasid kas üksiklaste ehk eremiitidena või kogukondadena kloostris. Kuna eluviis ja kloostrite sisekorraldus oli üsna erinev, tõi Lääne-Euroopas sellesse ühtsust püha Benedictuse kloostrireeglid: peamine on alandlikkus ja distsipliin, ei tohi uhkeldada
· Sõjamehed- nad kaitsesid kõiki · Töötegijad- nad pidasid kõik oma tööga üleval 3.Varakeskaja Kiriku- ja vaimuelu Paavstivõimu tõus Katoliku kiriku pea on Rooma paavst; Rooma piiskoppi hakati kutsuma isaks-lad.k papa; eestik.k- paavst; Pippin Lühikese annetusega sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Uus tõus ootas paavstlust ees alles kõrgkeskajal Kiriku korraldus Piiskopkonnad; peapiiskopkonnad; katedraale nim. ka toomkirikuteks; Keskaegse kloostrikorralduse kujunemine Kloostrid; püha Benedictuse kloostri reeglid; Monte Cassion klooster; abt; Kloostrit ei tohtinud vahetada vaid tuli jääda valitud kogukonda elu lõpuni; Paavst Gregorius Suur(rajas kloostreid ja väga aktiivne usulevitaja); kloostritest said suured naturaalmajanduslikud majapidamised Misjon paganate seas Germaanlased oli ritsiusu vastu võtnud ariaanlikul kujul; välaspool endise rroma riigi piire domineeris aga
levitas usku, kirjutas ja korraldas liturgiat, pani aluse ühehäälsele koorilaulule, tema autoriteet ulatus Inglismaale Paavstide autoriteeti tõstis Pippin Lühike, tema annetusega sai paavstist ilmalik valitseja Itaalia kirikuriigis. Tänu Karl Suurele läks kümnendik kõigist sissetulekutest kirikule. Kiriku korraldus Kogu kristlik maailm oli jaotatud piiskopkondadeks, piiskopikirik ehk katedraal, katedraale nimetatakse ka toomkirikuteks, piiskop pühitses ametisse preestrid, preestrite ülesanne oli jagada sakramente ja korraldada kirikuteenistusi, igas kirikus oli oma preester, piiskop kontrollis oma piiskopkonna vaimulike tegevust Keskaegne kloostrikorralduse kujunemine Eremiit – üksiklased nunnad või mungad, klooster - munkade ja nunnade kogukond, mungad ja nunnad elasid kloostrites väga erinevalt ning kloostrite sisekujundus oli samuti erinev, seda üritati ühtlustada kuid see ei õnnestunud liiga hästi
millest kujunes eestikeelne nimetus ,,paavst". Paavstid hakkasid üha enam rõhutama enda kui püha Peetruse järglase autoriteeti ning vastutust. Kogu kristlik maailm oli juba vanast ajast peale jaotatud piiskopkondadeks, mille eesotsas piiskopid, ja mitut piiskopkonda ühendavateks peapiiskopkondadeks, eesotsades peapiiskoppidega, kes korraldasid usuelu neil alluvas piirkonnas. Piiskopkonna keskust tähistas piiskopikirik ehk katedraal, mida nimetatakse ka toomkirikuteks. Piiskop pühetses ametisse peestrid, kelle ülesanne oli jagada sakramente ja korraldada kirikuteenistusi. Igas kohalikus kirikus oli tavaliselt oma preester kui koguduse hingekarjane. Tegelikult määras preestrid ametisse sageli ilmalik maaisand, kuid piiskop pidi selle valiku kindlasti kinnitama ja andma preestrile vaimuliku pühitsuse. Lisaks preestritele oli kirikus teenistuses veel vaimulikke, kes olid jumalateenistuse ajal abiks.
sajandiks. Katoliku (kr k katholikos – üldine) kirik ühendas kõiki kristlaseid sõltumata rahvusest, seisusest ja riigipiiridest. Alates ristiusu kiriku tekkest jagunes kogu kristlik maailm piiskopkondadeks ja mitut piiskopkonda ühendavateks peapiiskopkondadeks, kus korraldasid usuelu peapiiskopid. Piiskopkondade keskustesse olid rajatud katedraalid (lad k cathedra – tool, piiskopi jutlustamistool), mida on nimetatud ka toomkirikuteks (lad k domus – maja, piiskopi koda). Piiskopid pühitsesid ametisse preestrid (kr k presbyter – vanem), kelle ülesandeks oli jumalateenistuste pidamine ja sakramentide jagamine. Preestreid abistasid kirikuteenistustel vikaarid (lad k vicarius). Piiskopid kontrollisid piiskopkonna vaimulike tegevust ja korraldasid selle kontrollimiseks visitatsioone (e kirikukatsumisi). Paavsti
Ristiusu ulatuslikum levitamine oli misjon, sai alguse Briti saarte, eelkõige inglismaal(püha Patrick). Inglismaal sai kiriklikuks keskuseks Canterbury peapiiskopkond (saare kaguosas). b) Kiriku organisatsioon Kristlik maailm oli jagatud piiskopkondadeks (mille eesotsas olid piiskopid) ja peapiiskoppkondadeks (eesotsas peapiiskopid), kes korraldasid usuelu neil ealluvas piirkonnas. Piiskopkonna kestust tähistas piiskopikirik ehk katedraal (piiskopi jutlustamistool) katedraale nimetatakse ka toomkirikuteks. Piiskopi pühitses ametisse preester, kelle ül oli jagada sakramente ja korraldada kirikuteenuseid. Igas kohalikus kirikus oli tavaliselt oma preester. Tegelikkuses määras preestrid ametisse maaisand, kuid piiskopp pidi selle kinnitama ja andama preestrile vaimuliku pühitsuse. Oli ka teisi vaimulikke, kes olid abiks. Piiskop kontrollis oma piiskopkonna vaimuliku tegevust ja korraldas selleks külaskäike ehk visitatsionoe kohalikesse kirikutesse ja kloostritesse.
annaabi.ee 
