Pilt 3 Loorkakk (Allas jt, 2007:12) 2. KAKULISTE TOITUMINE Kakud on osavad jahipidajad. Neil on kiire ja hääletu lennuviis ja väga hea nägemine, mis aitavad hästi saaki püüda (Allas jt, 2007:12). Tavalisim jahipidamisviis kakkude jaoks on oodata heas varitsemis paigas, kuni mõni sobib saakloom end reedab. Siis tabada teda lühikese sööstlennuga. Avamaastikul jahti pidavad kakud saalivad madallennul toitumiskoha kohal ja ründavad saaki õhust. Kõige rohkem Eestis pesitsevatest kakkudest kasutavad saalimislendu kõrvuk- ja sooräts. Teised kasutavad peaaegu alati ootamistaktikat (Kontkanen jt, 2004:68). Pilt 4 Händkakk saagiga (Savisaar, 2008) Kakud toituvad põhiliselt pisiimetajatest, aga nad kütivad ka linde, kahepaikseid ja roomajaid, selgrootutest limuseid, usse ja lülijalgseid (Allas jt, 2007:12). Kakudele sobib söögiks tegelikult kõik, kellest jõud üle käib (Pappel, 2001)
Puittaimedel leiduvad toitumisjäljed on sageli põdra poolt jäetud. Enamik loomi üritab söömise ajal hoiduda varjulisse kohta. Pisinärilised on seega sunnitud vedama oma toidu mõne rohututi varju, käigusuule või mõnda muusse varjulisse kohta. Suuremad loomad ja kiskjad aga toituvad lagedamates paikades, kuna neil ei ole midagi karta. Ka teravale nägemisele lootvad loomad nagu oravad või röövlinnud võivad vaenlast enneaegu märgata. Mis tahes toitumiskoha hoolikas vaatlemine annab loomade kohta alati huvitavat infot. Talvel moodustavad eelkõige noorte puude ja põõsaste pungad, koor ja oksad olulise osa paljude loomade toidust. Üksikute hambajälgede väljanägemise ja suuruse põhjal saab otsustada, mis loom on puud närinud. Sageli on ka linnud, näiteks rähn puu kallal tegutsenud: otsinud puukoore alt putukaid või nende vastseid või on mõni kanaline nokkinud puu pungi või võrsete oksi
Seejärel võrreldakse looma tegelikku käitumist ennustatuga. Nn optimaalse toitumise teooria põhiteesi kohaselt toitub kõige otstarbekamalt selline isend, kes minimaalse aja- ja energiakuluga omastab maksimaalse toiduhulga, ehk teiste sõnadega maksimiseerib ajaühiku kohta omastatud netoenergiahulga. Kuidas tasuks käituda heterogeensel toitumisalal? Heterogeenses elupaigas, kus toit paikneb ruumiliselt väga ebaühtlaselt, laikudena, langeb ühe toitumiskoha piires toitumise efektiivsus ajaühikus sedamööda, mida kauem isend selles konkreetses kohas viibib (sest toiduvarud antud kohas ammenduvad järk-järgult). Sellises elupaigas toituva isendi jaoks on põhiküsimus järgmine: millal tuleks sellest konkreetsest toitumiskohast lahkuda ja asuda otsima uut toitumiskohta? Selgub, et sellele küsimusele pole ühest lihtsat vastust, vaid see sõltub asjaoludest. Üheks selliseks asjaoluks
see on talle talumatu. Seega metsise elupaiga lähedal on lageraie suures ulatuses keelatud. Ohtudeks on vanade männikute hävimine ja lageraie, samuti rabastuvate ja samblasoometsade kuivendamine ning mängudeaegne häirimine. Kotkaste elupaikadeks on kõige sagedamini 200-300 aastased vanad männid või teised suured ja vanad puud, kuhu on hea oma pesasid ehitada. Soovitav asupaik sügaval soosaarel, puul peavad olema tugevad oksad, sest talvel võib peas kaaluda üle tonni. Tähtis on ka toitumiskoha lähedalolu. Kotkaste haudeperioodil on sagedased liikumiskeelud kohtades, kus on pesasid nähtud. Sageli peavad inimesed ehitama neile asenduspesi, sest puud on liiga nõrgad ja pesad on hävinenud. Pesapaigad peavad olema salajased, neist võivad teada ainult keskkonnateenistus, Kotkaklubi, maa omanik ja maa valdaja. Must-toonekurg peapaigaks sobivad vanad puud, ei armasta kuuski ega sangleppa. Kasutab teiste lindude vanu pesasid, Pesa asub loodusmetsas, väldib lagendike.
see on talle talumatu. Seega metsise elupaiga lähedal on lageraie suures ulatuses keelatud. Ohtudeks on vanade männikute hävimine ja lageraie, samuti rabastuvate ja samblasoometsade kuivendamine ning mängudeaegne häirimine. Kotkaste elupaikadeks on kõige sagedamini 200-300 aastased vanad männid või teised suured ja vanad puud, kuhu on hea oma pesasid ehitada. Soovitav asupaik sügaval soosaarel, puul peavad olema tugevad oksad, sest talvel võib peas kaaluda üle tonni. Tähtis on ka toitumiskoha lähedalolu. Kotkaste haudeperioodil on sagedased liikumiskeelud kohtades, kus on pesasid nähtud. Sageli peavad inimesed ehitama neile asenduspesi, sest puud on liiga nõrgad ja pesad on hävinenud. Pesapaigad peavad olema salajased, neist võivad teada ainult keskkonnateenistus, Kotkaklubi, maa omanik ja maa valdaja. Must-toonekurg peapaigaks sobivad vanad puud, ei armasta kuuski ega sangleppa. Kasutab teiste lindude vanu pesasid, Pesa asub loodusmetsas, väldib lagendike.
Seega metsise elupaiga lähedal on lageraie suures ulatuses keelatud. Ohtudeks on vanade männikute hävimine ja lageraie, samuti rabastuvate ja samblasoometsade kuivendamine ning mängudeaegne häirimine. Kotkaste elupaikadeks on kõige sagedamini 200-300 aastased vanad männid või teised suured ja vanad puud, kuhu on hea oma pesasid ehitada. Soovitav asupaik sügaval soosaarel, puul peavad olema tugevad oksad, sest talvel võib peas kaaluda üle tonni. Tähtis on ka toitumiskoha lähedalolu. Kotkaste haudeperioodil on sagedased liikumiskeelud kohtades, kus on pesasid nähtud. Sageli peavad inimesed ehitama neile asenduspesi, sest puud on liiga nõrgad ja pesad on hävinenud. Pesapaigad peavad olema salajased, neist võivad teada ainult keskkonnateenistus, Kotkaklubi, maa omanik ja maa valdaja. Must-toonekurg peapaigaks sobivad vanad puud, ei armasta kuuski ega sangleppa. Kasutab teiste lindude vanu pesasid, Pesa asub loodusmetsas, väldib lagendike
annaabi.ee 
