inimeste omavahelist! Kokkuleppest inimeste omavahelist! Kokkuleppest sõltumatut. Loogika alused. sõltumatut. Sõnastas oma vaated dialoogidena, paljude sofistide Ei kirjutanud ühtegi teost. vaidlused. Halb tegu kahjustab ka toimijat ennast (tema Mille taga hüve põhineb? Hüve on igavene ja hinge). muutumatu. Hukati! Idee=vorm=asjade ja nähtuste olemuspõhjused. Eeskujuks Sparta. Sarnasused Ei pooldanud demokraatiat. Ei pooldanud demokraatiat. Ei pooldanud täielikku demokraatiat. (Soloni aeg)
muutumatu sellepärast, et põhineb seisukohtadesse suhtus Arist Kes on jõudnud teadmiseni voorusest, igavestel ja muutumatutel ideedel. kriitiliselt. Ta ei pidanud õige see ka käitub vooruslikult, sest Platoni ideedeõpetust. mõistab et halb tegu kahjustab ka toimijat ennast Kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel on täiuslikud Inimesele oli tema meele Teadmine voorusest on ülim voorus olemuspõhjused - ideed. loomuomane riiklik ühiselu. Ta
Kvantitatiivsed muutujad mängijate arvule: 1) Peindlikkus. 2) Visadus. 3) Intensiivsus. Mängu faasid: 1) Mängija on ringkonnas sotsiaalselt aktsepteeritav. 2) Mingit püsivat parandamatut kahju ei kutsu esile, kuid mängijad pigem varjavad seda avalikkuse eest. 3) Mängitakse kogu hingest täispanga peale ja see lõpeb kas operatsioonisaalis, kohtus või surnukuuris. 8 Mängude sõnastik «Toimijat» ehk algatajat nimetatakse tavaliselt «Valge», vastapoolele antakse nimi «Must». Hüved: 1) Seesmised psühholoogilised. 2) Välised psühholoogilised. 3) Seesmised sotsiaalsed. 4) Välised sotsiaalsed. 5) Bioloogilised. 6) Eksistentsiaalsed. Destruktiivsete mängude mängijad satuvad terapeuti jutule märksa sagedamini kui need, kes mängivad konstruktiivseid mänge. Elumängud Elumängud: 1) Alkoholik. 2) Võlgnik.
institutsioonid, mida nii biheivorism ja ratsionaalse valiku teooria eitasid. Institutsioonid mõjutavad poliitilise päevakorra kujunemist, teabe kättesaadavsut ja loovad otsuste jõustamise mehhanismid - > vähendab individuaalse käitumise määramatust ja teeb selle kergemine ettearvatavamaks - > kuidas reeglid, normid ja institutsioonid mõjutavad poliitikat? Klassikaline institutsiooniteooria - nägi inimest e toimijat peamiselt passiivsena, kel tuleb kohaneda institutsioonide reeglitega - > tõlgendati inimeste poliitilist käitumist, lähtudes põhiseadusest ja õiguskorrast Uusinstitutsionalism - rajaneb eeldusel, et inimtegevuse tulemusena tekkinud struktuurid pole pelgalt passiivsed piirajad või regulaatorid, vaid neil on terve hulk kasulikke funktsioone Võim - mehhanism, mille abil suudetakse saavutada püstitatud eesmärke ning
keegi ei soovi midagi, mis poleks eeskujulik, ohjeldamatu inimene teeb aga seda, mida enda arvates ei peaks tegema. Andes aga ära endale kuuluva, nagu Homerose sõnade järgi Glaukos Diomedesele andis: kuldasjad vasksete eest, sada härga üheksa vastu210, ei saada ebaõiglase kohtlemise osaliseks, sest andmine on oma teha, olla koheldud ebaõiglaselt pole aga oma teha, vaid eeldab ka ebaõiglaselt toimijat. Ebaõiglasest kohtlemisest osasaamisega seoses on siis selge, et see pole vabatahtlik. Edasi, tuleb veel kõnelda kahest asjast, mida enne puudutasime: kas on ebaõiglane see, kes jagab välja suurema osa, kui teine väärt on, või see, kes saab, ja kas on võimalik iseenda suhtes ebaõiglaselt toimida. Kui on võimalik esimesena öeldu ja ebaõiglaselt toimib väljajagaja, mitte see, kes saab -- kui keegi teadlikult ja
saada, kui vähe me sellest tegelikult teame. Selleks esitas Sokrates oma õpilastele näiliselt triviaalseid, kuid ometi kimbatusse ajavaid küsimusi, tuues nii ilmsiks nende teadmiste piiratuse, ja püüdis neid siis suunavate küsimustega asja mõistmisele lähemale viia. Sokratese meelest pidi õpilane ise mõistmiseni jõudma, õpetaja võis teda üksnes suunata. Sokrates uskus, et kes on jõudnud teadmiseni voorusest, see ka käitub vooruslikult, sest mõistab, et halb tegu kahjustab ka toimijat ennast. Teadmine voorusest on seega ülim voorus ise: see muudab voorusliku käitumise ühtaegu nii võimalikuks kui ka paratamatuks. Platon Platon uskus, et hüve on igavene ja muutumatu sellepärast, et põhineb igavestel ja muutumatutel ideedel. Platoni meelest on kõigil meeleorganitega tajutavatel asjadel ja nähtustel oma täiuslikud olemuspõhjused – ideed. Ideed on muutumatud ja reaalsed, meeltega tajutav maailm
annaabi.ee 
