maailmaturul Kolooniate toorainevarud olid inglaste kontrolli all Streikivad briti raudteetöölised 1885.a INGLISMAA MÕJUKAIM RIIK MAAILMAS XX SAJANDI ALGUL Kolooniates teenides oli briti ohvitseridel ja ametnikel võimalik karjääri teha Kolooniate omamine suurendas briti tööliste elatustaset. Suur osa koloniaaltuludest kulutati lõbustustele (hobuste võiduajamine, rebasejaht) luksuslikule eluviisile (eramud linnas, lossid maal; teenijad, kokad, toapoisid jne) Üks tavaline inglise kõrgklassi "suveonn" Balmorali loss Viktoriaanlik tõld VIKTORIAANLUSE HÄÄBUMINE 1901.a suri VICTORIA, kes valitses Inglismaad 64 aastat. Lõppes viktoriaanlik ajastu inimesed tundsid end vabamatena, lõbusamatena. Hakati rohkem väljas käima, reisima, riietuma vabamalt. Victoria ajastu kõrgklassi mood Töölised? Lapsed? Viktoriaanlik mood vol II Naisõiguslased e sufrazetid INGLISMAA POLIITIKA PÕHIJOONED
Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses.
kolm tudi taga otsinud. Mascarille karjub peksa saades, et ta ei teadnud, et see nii võib lõppeda. NELJATEISTKÜMNES STSEEN Madelon ja Cathos on mõlemad shokis ning ei mõista, et miks nad ennast peksta küll lasid. Jodelet ütleb ,et see oli kihlvedu ning Mascarille,et ta ei tahtnud vihastuda, kuna tal on äge iseloom. VIIETEISTKÜMNES STSEEN La Grange ja Du Croisy sajavad veelkord sisse, koos kolme-nelja löömamehega. Teatavad, et need kaks härrat (Jodelet ja Mascarille) on nende toapoisid. Paluvad neil oma riided tagastada ning soovivad neidudele edu, et võivad meestega rahus edasi rääkida. Lahkuvad. Neidudel on valusalt häbi. Viiuldajad tahavad show eest raha saada. Mascarille suunab ta vikonti juurde, too omakorda markii juurde. KUUETEISTKÜMNES STSEEN Gorgibus on tüdrukute peale vihane, et nüüd ta peab kogu selle jama alla neelama. Madelon tahab kättemaksu. Mascarille teatab ,et siin majas hinnatakse ainult välist ilu ning läheb koos
-ressentiment ehk vimm indiviidi tasandil, eraldatakse mõisast, ollakse vastu (Võllamäe Päärn Mahtra Sõjas, kulmineerub rahutustega, vastuhakuga. Kirjanikud võimendavad väga hõõrdumist ja maailmade erinevust. -hübriidsus, kaks maailma lootusetult kokku kasvanud, valitsev julgustab alluvat jäljendama enda moraali (hariduse kaudu talupoja suhtumise muutmine mõistvaks jne Mõis=kultuur, aed, valgus Küla=loodus, kehv põld, pimedus Ühine=mõisarahvas toapoisid, teenijad, vallakirjutajad, käsitöölised, haritlased e õpetajad, mõisasundijad (reeturi aspekt, olnud talupoeg, nüüd reedab) Kitzberg ,,Veli Henn"- eestlane on uhke olla, kadakasakslasi naeruvääristatakse. (keelte segunemine hübriiduse puhul), tüdruk õppis Tallinnas juuksuriks, tagasi tulles oli võtnud üle uusi kultuurilisi hoiakuid(valimatult), kokkuvõttes mõjub koomiliselt (K naeruvääristab, kujutab tüdrukut karikatuurina). Kadakasakslane
08.17351808) abikaasa Friedrich von Krüdener, kellele O. J. von Bock müüs mõisa 1758. aastal 6000 rubla eest. EAA, f. 567, n. 2, s.1052, l. 20 Lahmuse omaniku signatuur ja pitser(1805) EAA, f. 567, n. 2, s. 1054, l. 8 Lahmuse mõisarahva 1806. aasta loend Mõisarahva moodustasid mõned ametimehed (aidamees, vahimees, karjus ja karjanaine); paar käsitöölist (kingsepp perega ja sepp), arvukas teenijaskond (kokk perega, toapoisid, toa ja köögitüdrukud, teenijad) ja kõrtsinaine Marry lastega. EAA, f. 567, n. 2, s. 1053, l. 32 Lahmuse mõisa 1817. või 1818. aasta kirjeldus Mõisa omanik on ametist lahkunud sillakohtu adjunkt (abi) Bernhard Johann von Krüdener, kes oli selle saanud pärimislepinguga õdedeltvendadelt 43 000 assignaatrubla eest. (1809, kinnitati 9.11.1810). 1811. aastal oli mõisas 137 meeshinge, neist 9 õuenõunik Krüdeneri omad, mõis oli viimase revisjoni andmeil 3 5/8 adramaad suur,
et kultuurivorme jäljendavast subjektist saab koomiline kuju. Totter väljanägemine tuletab mõisnikule meelde, et identiteedid on erinevad => kartus talupoja suhtes. Jäljendav objekt pole talupoeg ega mõisnik. Vahepealse ruumi indiviidid on selle maarahva seast, keda nimetatakse mõisarahvaks: kubjas, kilter, aidamees, lisaks ka mõisavalitseja ja kirjutaja => mõisniku otsesed käsualused, kes suhtlevad talurahvaga. Neid käsitletakse küla reeturitena. Teine suur rühm on teenijad (toapoisid, kokad, kutsarid, perenaised jne), kes on hübriidses ruumis kasvanud. Mida kauem on mõisas tööl, seda väiksemaks jääb kontakt külaga. Hübriidistumine ei pruugi olla pealesurutud, vaid vabatahtlik ja teadlik. Küsimus pole ainult alamseisuses, hübriidsus mõjutas ka kõrgemat seisust. 20.saj leidub mõisniku kõrgema seisuse ambivalentset olekut. J. Pärna „Must kuub“ – üks hübriidsuse tekkimise kanal võib olla abielu ja selle võimalikkus eriti 19
Enamik uuendusi nii talurahva rõivastuses kui elamusisustuses põhineb otseselt mõisa eeskujudel. Nii peegelduvad rahvapäraste toolide kujunduses kunstistiilide muutused barokist historitsismini. Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. 19
annaabi.ee 
