Tisleri lõputöö joonis (0)

Surmanuhtlus
Eesti loobus surmanuhtlusest, et Euroliitu saada. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli surmanuhtlus
olemas. Ka nõukogude ajal oli see olemas. Kuid nüüd, suure  humanismi  ja sallimuse ajastul
on  kurjategija  muudetud pühaks ja temast hoolitakse kohati rohkem kui ohvritest. Mõrvareid,
kriminaale üldse koheldakse uskumatu leebusega. Neil on riiklikud või  palgatud   kaitsjad .
Samal ajal vaene ohver peab ise oma  hädaga  toime  tulema . Tapjat, kes on  võtnud  perelt toitja,
peetakse  vanglas  ülal  maksumaksja  rahade eest: tal on soe  söök , sportimis võimalused ja
muud  mugavused , mida pole paljudel Eesti korralikel tööinimestelgi. Eurovangla on mugav
koht, see ei ole nõukogude vanglaga võrreldavgi. Paljudel vangidel ongi vanglas mugavam
elu,   kui   neil   oleks   vabaduses.   See   kõik   ei   ole   aga   normaalne   ega   oma   mingit   seost
õigusemõistmise põhimõtetega.
Kurjategijale määratakse lihtne pääsetee - vanglakaristus. Arvan, et vanglakaristus või tühine
rahatrahv on kurjategijale liiga kerge  karistus . Seega olen mina  surmanuhtluse  poolt. Inimene,
kes on võtnud  teiselt  elu, väärib sama.   Kuid muidugi peavad olema ka teatud tingimused,
millal surmanuhtlust rakendada, ja millal mitte. Lisaks tuleb ka kindlasti arvestada kuriteo
asjaolusid. 
On õiglane, kui vägistajad, riigireeturid ja mõrtsukad saavad äärmusliku teo eest äärmusliku
karistuse.  Andes  mõrtsukatele, vägistajatele, ka riigireeturitele absoluutse õiguse elule, me
tegelikult vähendame inimõiguste väärtust. Need kuriteod on nii mõõtmatult hirmsad, et me
saa neid enam käsitleda kui normaalset inimest.
Surmanuhtluse rakendamine väga raskete kuritegude puhul vastab inimeste õiglustundele. 
Vangla pole kedagi heaks teinud (mõned ÜKSIKUD erandid) ja  karistada  ülejäänud inimesi
kurjategijate ülalpidamisega on sisuliselt samuti  kuritegu .
Poolt   räägib   see,   et   kui   eluks   ajaks   vangi   mõistetud kurjategija paneb   toime   uue   kuriteo,
puudub   võimalus   tema   karistamiseks,   kui   lähtuda   kuritegude   ja   karistuse   vastavuse
printsiibist. 
Miks peab riik aastakümneid kandma ülal paadunud mõrvareid, kes niikuinii vanglamüüride
vahelt ei välju ja ei kavatsegi teha tööd, et kas või osaliselt tasuda oma  võlg  ühiskonna ees?
Kas tõesti on vaja hoida elus maksumaksja raha eest paadunud mõrvareid ja kriminaale?
Arvan seda ka, et sõltuvalt persoonist ei pruugi surmanuhtlus tõesti olla just kõige hullem
karistus, kuid kindlasti ei ole see kerge. Maailmas on kõik muutumises. Surm on selline asi,
mis   võtab   võimaluse   (vähemalt   teadvalt)   selles   muutumises   osaline   olla.
Surmanuhtluse  pooldajate  põhiajendiks pole siiski  kättemaks, vaid  soov, et parandamatud
tapjad ei saaks enam uuesti tappa. Jutud tapjate eluaegsest isoleerimisest pole usaldusväärsed.
Kui palju me oleme näinud teleprogrammidest, kuidas julmad mõrtsukad pääsevad vanglast
uuesti  tapma ! 
Meil Eestiski vabastati mõned aastad tagasi ennetähtaegselt üks tapja, kes mõni nädal hiljem
surmas  Rakveres  kaks inimest ja külvas laibad üle  soolaga . 
Surmanuhtluse vastased väidvad, et surmanuhtlus on julm ja ebainimlik karistus. Aga julmade
ja ebainimlike mõrvade puhul on surmanuhtlus just õiglane.