glükosiidi hüdrolüüsi ja 1,4,5-trihüdroksüülnaftokiooni oksüdeerumise või glükosiidi oksüdeerumisest jälgituna selle hüdrolüüsist jälgituna. Tänu oma kalduvusele luua tumedaid oranzikas-pruune värve, kasutatakse 5-hüdroksüülnaftokinooni värvainena toitude ja kosmeetika tarbeks, näiteks juuksevärvis. 4-hüdroksüülbensoehape on ALKANNIINI (alkannin)??? eelkäija, värvaine koostisosa värvis ALKANET (alkanet) ?????. Alkanniin esineb Alcannia tinctoria juurte välispinnal ja seda leidub samuti traditsioonilistel meditsiinitaimedel Boraginaceae perekonnas. Tänapäeval leiab alkanet peamiselt kasutamist toidu värvimisel ja kosmeetikas. Naftokinoonid kuuluvad K-vitamiini gruppi. Antrakinoonid Antrakinoonid esindavad kinoonide suurimat gruppi. Nad esinevad mõnedes taimedes, seentes, samblikes ja putukates. Struktuuride rohkus on teada hüdroksüülide ja teiste asetäitjate muutuva numbriga.
Hennaga naha toonimiseks kantakse kas kuivatatud, jahvatatud ja sõelutud hennalehtedest või värsketest ja purustatud lehtedest tehtud pasta nahale ja lastakse tal seista paar tundi kuni üleöö, olenevalt hennast ja soovitud toonist ja püsivusest. ° Teisi looduslike juuste ja nahatoonijad: indigo Segades hennat teiste taimsete toonijatega, võib saada erinevaid värvitoone maasikablondist süsimustani. Värviindigopõõsa (Indigofera tinctoria) osaliselt fermentiseeritud, kuivatatud ja pulbriks jahvatatud lehtedest saab sinist värvi, mis hennaga segatuna annab pruunikaid toone. Kui hennapasta tahab oksüdeerumiseks hapet ja aega, siis indigo tuleks kokku segada puhta veega vahetult enne juustele kandmist. Kui vahetult pärast hennaga värvimist kanda juustele kohe indigopasta, saab tulemuseks süsimusta. Meil on indigo nõukogude ajast tuntud rohkem basma nime all. ° Kuidas hennaga kehamaalinguid tehakse
Vähenõudlik! Haljastuses kasutatavad liigid Cytisus luudpõõsas Külmakartlik Eesti tingimuste jaoks. Kipub tagasi külmuma, kuid taastub suhteliselt hästi.Armastab liivast pinnast. Haljastuses kasutatavad liigid Genista leetpõõsas Kasutatakse haljastuses. Sobiv liik eesaedadesse, katusaedadesse, nõmmeaedadesse, kiviktaimlatesse kuivadele, päikesepaistelistele kasvukohtadele.Põõsaid võib rahulikult kärpida, õitsemine on pea alati rikkalik. Värvi-leetpõõsas Genista tinctoria on leetpõõsastest kõige külmakindlam liik. Haljastuses kasutatavad liigid Lathyrus seahernes Eestis 8 liiki, kultuurtaimena lillhernes Lathyrus odoratus Haljastuses kasutatavad liigid Lupinus lupiin (hundiuba) Hea haljastustaim, kasvab ka metsikult. Haljastuses kasutatavad liigid Phaseolus aeduba Eestis võib kohata peamiselt ilutaimena kasvatatavat õisuba (Phaseolus coccineus) ja levinud aedvilja harilikku aeduba (Phaseolus vulgaris). Haljastuses kasutatavad liigid
Sgk: teelehelised (Plantaginaceae) 68. suur teeleht (Plantago major) L. 69. keskmine teeleht (Plantago media) L. Sgk: uniohakalised (Dipsacaceae) 70. harilik äiatar (Knautia arvensis) (L.) Th. Coult Sgk: kellukalised (Campanulaceae) 71. harilik kellukas (Campanula patula) L. 72. sinilobeelia (Lobelia erinus) L. Sgk: korvõielised (Asteraceae) 73. harilik raudrohi (Achilla millefolium) L. 74. kollane karikakar (Anthemis tinctoria) L. 75. harilik puju (Artemisia vulgaris) L. 76. Hiina aedaster (Callistephus chinensis) (L.) Nees 77. arujumikas (Centaurea jacea) L. 78. lõhnav kummel (Chamomilla suaveolens) (Pursch) Rydb. 79. põldohakas (Cirsium arvense) (L.) Scop. 80. Kanada pujukakar (Conyza canadensis) (L.) Cronquist 81. harilik härjasilm (Leucanthemum vulgare) Lam. 82. harilik kesalill (Matricaria perforata) Merat 83. harilik kuldvits (Solidago virgaurea) L.
PEREKOND: äiatar (Knautia) äiatar (Knautia arvensis) SUGUKOND: kellukalised (Campanulaceae) PEREKOND: kellukas (Campanula) suureõieline kellukas (Campanula persicifolia) SUGUKOND: korvõielised (Asteraceae) PEREKOND:raudrohi (Achillea) harilik raudrohi (Achillea millefolium) PEREKOND: soolikarohi (Tanacetum) harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare) PEREKOND: karikakar (Anthemis) kollane karikakar (Anthemis tinctoria) PEREKOND: jumikas (Centaurea) arujumikas (Centaurea jacea) rukkilill (Centaurea cyanus) PEREKOND: takjas (Arctium) villtakjas (Arctium tomentosum) PEREKOND:ohakas (Cirsium) villohakas (Cirsium heterophyllum) PEREKOND: vesikanep (Eupatorium) harilik vesikanep (Eupatorium cannabinum) KLASS: üheidulehelised (Monocotyledoneae) SUGUKOND: konnarohulised (Alismataceae) PEREKOND: konnarohi (Alisma)
Roosa päikesetiib Acroclinium roseum 3 18 C 14-20 päeva Lõuna-alonsoa Alonsoa meridionalis 3 15 C 14-21 päeva Suureõiene varsapõlv Anagallis monellii 3 10-20 C 30-42 päeva Ibeeriselehine tukalill Brachycome iberidifolia 3 20 C 10-14 päeva Nägus klarkia Clarkia amoena 3 18-23 C 7-14 päeva Värv-neiusilm Coreopsis tinctoria 3 20-25 C 21-30 päeva Ruske kosmos Cosmos sanguineus 3 18 C 8-14 päeva Väävelkollane kosmos Cosmos sulphureus 3 18 C 8-14 päeva Aed-daalia Dahlia 3 20 C 10-14 päeva Ogaõunad Datura 3 V 15-20 C 21-60 päeva Harilik kaksikkannus Diascia barberae 3 20 C 10-14 päeva
annavad ka Caesari memuaarid, kus räägitakse maalitud kehadega briti hõimudest: „Nad märkisid oma kehad erinevate loomafiguuridega, et alasti olles tekitaksid need nägijates hirmu”. Üks kohalik ülestähendus Rooma järgsest perioodist kirjeldab tätoveeritud nahka, kui gruppi kuuluvuse tõendajat, positsiooni rõhutajat, ameti või kutse määrajat läbi vastavate märkide: „Kõik britid värvisid oma keha woadiga (ladina keeles Ivatis tinctoria: taim, mille lehtedest sai sinist värvainet), mis andis neile palju kohutavama välimuse lahingus”. Muinaskeldid aga seevastu ei kasutanud kirjalikku allikate talletamist, seega on vähe teada nende tätoveeringute tähendusest. Suurem osa kaasaegseid keldi kujundeid on pärit Irish Illuminated Manuscriptidest VI ja VII sajandist. See on aga palju hilisem periood, kui oli keldi tätoveeringu kõrgaeg. Kujutisi iidsetel raidkividel ja metallesemetel võib võrrelda
Ka nende juured on erinevad. Tuttmadara juur on läbipaistev nagu marmelaad. Tuttmadarat kasutatakse suka, üe ning kjõnda punaseks, sest see teeb ilusamat värvi ja annab rohkem punast. Madarat võib koguda lausa mitmeks aastaks. Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast.Punast värvi saab ka vöötseentega. Tavaliselt arvestatakse sukakirja jaoks umbes 25 sülda punast lõnga. Potisinine: harilik sinerõigas(lisatis tinctoria) või indigo. Kõige enne tehti sinist värvi sinerõike toorestest lehtedest. Harilik sinerõigas oli Euroopas kasutusel juba keskajal. See taim kasvab rannas. Värvitakse tooreste lhtede mahlaga. Euroopas kaotas sinerõigas oma tähtsuse värvainena 18. sajandil, kuid sünnib loomadele söödaks ja sobib heaks meetaimeks. 18. saj. toodi Euroopasse kallihinnalist indigo värvainet, millest sai potisinist. Kusi pandi savi- või vaskpotti hapnema ning lisati indigo. See
isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas, järsult lühikeseks nokaks ahenev, põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille paljudel liikidel on enam-vähem karedad lehed; ja tinctoria - värvimiseks kasutatav, värvainet sisaldav. Sugukond madaralised. Kasvukoht: värv-varjulill on lubja- ja kuivalembene mitmeaastane taim, ta kasvab loodudel, kuivadel niitudel, paeklibul; peamiselt Eesti loodeosas ja läänesaartel. Selle lubjalembese taime varred on kas püstised või tõusvad, neljakandilised kuni 50 cm kõrgused
Põhjavesi asub sügaval ja pole taimedele kättesaadav. Alusmetsas h. kadakas (Juniperus communis), vähem leidub h. pihlakat (Sorbus aucuparia), h. paakspuud (Rhamnus frangula) ja h. kuslapuud (Lonicera xylosteum). Alustaimestik hõre, kohati puudub täiesti. Sagedasemad liigid on verev kurereha (Geranium sanquineum), h. leesikas (Arctostaphylos uva-ursi), nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), h. kassikäpp (Antennaria dioica), värv-varjulill (Asperula tinctoria), hobumadar (Galium verum), angerpist (Filipendula vulgaris), lillakas (Rubus saxatilis), h. sinilill (Hepatica nobilis) jt. liigid. Puude all tüvede ümber leidub h. pohla (Vaccinium vitis-idaea), palu-härgheina (Melampyrum pratense) jt. Sambliku- samblarinne on katkendlik ja osades paigus puudub hoopiski. Samblad kasvavad enamasti puutüvesid ümbritsevatel mikrokõrgendikel palusammal (Pleurozium schreberi), laanik (Hylocomium splendens), metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus),
annaabi.ee 
