lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha. Tagakeha on üldiselt jäsemeteta, kuid tagakeha tipul võivad olla mitmesugused jätked
moodustavad ühe sirge, tihedate pikkade Kaevejalad harjastega, mis jala tahapoole liikudes laiali lähevad Jalad saledad, kõik jalapaarid ühtlaselt arenenud, reied keskmise pikkusega, Hüppejalad sääred neist pisut pikemad, käpalülid eri pikkusega Tiivad on kilejad õhukesed moodustised, mida tugevdavad kitiniseerunud tiivasooned. Putuka tiivad pole elutud moodustised. Soontes paiknevad närvilõpmed ja trahheed, seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi
juunini. Mustlaik-apollo eelistab õiterohkeid niite, kus kasvab ohtralt röövikute toidutaimi-lõokannuseid (joonis 1). Joonis 1. Harilik lõokannus (Corydalis solida) (http://www.looduskalender.ee/) Tihtipeale aetakse mustlaik-apollot segamini põualiblikaga. Erinevus aga nende kahevahel on see, et põualiblika eestiibadel puuduvad mustad täpid. Mustlaik-apollot iseloomustavad laiad ümarad tiivad, mis on enamjaolt valged, kuid eestiibade tipuosa on peaaegu läbipaistev. Tiivasooned on mustad. Tiivad näivad sageli ka vahastena, eriti vanematel isenditel. Punaste tähnide puudumine tiibadel eristab mustlaik-apollot teistest apollodest. Tiibade üla-ja alakülg sarnanevad nii kirjalt kui värvilt (Sterry ja Mackay, 2005). 4 2.2 Talvitumine Kirjanduses nimetatakse mustlaik-apollo ületalve elavaks arengujärguks kas muna või esimese kasvujärgu röövikut. Eesti populatsioonid talvituvad
esimene. (Viidalepp, Remm 1996: 203) Väike-kapsaliblikas 29.06.2013 2.8. Naeriliblikas (Pieris napi) Naeriliblikas on Lääne-Euraasia liik, mis on idas levinud Baikali järveni. Eestis on ta tavaline liik ning levinud kõikjal avamaastikul, hõredates metsades, sihtidel ja raiesmikel. Eelmisel suvel oli naeriliblikaid minu kodukohas rohkelt. Tiibade siruulatus 3,9-4,8 cm. Tiivamuster sarnaneb väiksele-kapsaliblikale. Tagatiibade alakülg on kollakas- või valkjashall. Tiivasooned on laialt 14 hallikalt tolmunud. Tema tiivakiri on hallikam kui väiksel-kapsaliblikal. Naeriliblikal on enamasti kolm põlvkonda. Esimesed liblikad hakkavad lendlema aprillis või mai alguses ja viimaseid võib kohata oktoobri kuuni. Kolmas põlvkond on ainult osaline ja vähearvukas. Röövikud on leherohelised. Nad toituvad ristõielistel (jürilillel, sinepil, hanerohul, kuukressil), sealhulgas ka aedviljadel (kapsas, kaalikas, naeris)
mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon Hingamine 4. Putuka tagakeha Putuka tagakeha (abdomen) võib koosneda kuni 12 lülist
käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad.
annaabi.ee 
