Vermes’i artikkel on küll oluliselt vanem, kuid on tähtis, sest taaskäivitas 20. sajandil suuna, mis uurib kreekakeelse tõlke põhjendatust ja aramea keelest tulenevaid võimalikke kasutusi Inimese Pojale. Mis puudutab Beckstromi artiklit, siis valisin selle kahel põhjusel. Esiteks on tegemist värske artikliga, teiseks kannab Berckstormi tekst teist kõige mõjukamat vaatekohta, nimelt arusaama, et Inimese Poeg on kasutusel tiitlina ja lisab sellele omapoolse interpretatsiooni, mida Burkett oma raamatus tegelikult ei mainigi. Seega on Berckstorm ühelt poolt hea näide kontekstuaalsest lähenemisest Inimese Poja analüüsis ja teiselt poolt esindab ühte värskemat võimalikku tõlgendust. Burketti raamatu võtan kõige aluseks, sest ta esitab küllaltki tervikliku ja neutraalse ülevaate kogu Inimese Poja küsimuse ajaloost ja selle teema arengust ning olulisematest taustatekstidest
oli mitmes eri ametis ja need koos andsid talle võimutäiuse kõigi olulisemate asjade määramiseks. Nii oli Augustus aastaid konsul ja tähtsamate provintside asevalitseja ning rahvatribuunina võis ta kasutada vetoõigust nii senati kui ka kõigi teiste magistraalide otsuste suhtes. Loomulikult oli Augustus ka senati liige. Ta võttis endale aunimetuse princeps (,,esimene"), mida oli juba ammusest ajast kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta ka imperaatori (,,käskija") tiitlit, millest sai edasipidi ainuvalitsejate peamisi nimetusi. Caesari lapsendatud pojana kandis Augustus rooma tava kohaselt muude nimede hulgas ka kasuisa nime. Samamoodi talitasid kõik Augustuse järeltulijad ja nii sai Caesari nimest samuti ainuvalitseja tiitel. Sellest tulenebki sõna keiser (klassikalises ladina keeles oli ,,Caesari" hääldus ,,kaesar")
nobiliteediga. Augustuse võimuletulek ei tähendanud ametlikult vabariigi lõppu. Augustus nimetas end vabariigi taastajaks. Rooma riik oli endist viisi res publica. Väliselt oli kõik nagu enne, ent tegelik võim kuulus nüüd siiski ühele isikule. Augustus oli loomilikult ka senati liige. Ta võttis endale seal aunimetuse princaps (esimene), mida oli läbi aegade kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta aga imperaatori nime. Kuigi senat ja magistraadid olid oma senise võimu kaotanud, ei tähendanud see siiski nende poliitilise mõju täielikku lõppu. Senaatoriamet oli endiselt au sees ja kõik asevalitsejad ja tähtsamad võimukandjad määrati endiselt senaatorite seast. Samuti oli keisrile tähtis senatiga hästi läbi saada, sest tüli senatiga võis raskendada keisri tegemisi. Provintsides
maatüki. Kujuned palgasõjavägi, kes oli ennekõike ustav väepealikule) Kodusõdade põhjused ja tagajärjed: Põhjusteks on sõjaväereform väejuhtide esiletõus võimuvahetused Tagajärjeks oli Rooma riigi lõpp... Varane keisririik: Valitsemiskorraldus: Riik oli ametlikult endist viisi res publica. Valitsejat nimetati princeps, tõlkes esimene. Oli ammusest ajast kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Ta koondas enda kätte konsuli, provintside asevalitseja, rahvatribuuni, ülempreestri ja imperaatori ametid. Igal aastal seati siiski ametisse magistraadid ja senat pidas korrapäraselt oma istungeid. Senaatoriseisus hakkas laienema, keisrid hakkasid senaatoriteks määrama esmalt muude Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraate. Varase keisririigi perioodi lõpul anti keisri määrusega kodakondsus kõigile riigi vabadele
osutada erilist tähelepanu. · Kutse vormistamisel tuleb meeles pidada, et: ? Paberi kvaliteet peab olema väga hea, värv soovitatavalt valge. ? Paberi formaat 15x10 või 18,5x12 cm. ? Kutsele võib olla pressitud või trükitud ettevõtte sümboolika. ? Tekst trükitakse musta värviga või kirjutatakse musta tuiga. · Kutse tekstis peaksid olema: ? Pöördumine, mille juures märgitakse ära kutsutavate inimeste nimed ja positsioonitiitlid. Tiitlina kirjutatakse kutsele just see, kellena me oleme külalise endale kutsunud. Pöördumine on kas otsene või kaudne, kus pöördumist alustab kutsuja oma nime ja positsiooni esiletoomisega. Röördumistel on lugupidavam kirjutada tiitel ja inimese nimi kutsele kästisi. Kutsele lisatud märkus: kutse kehtib kahele saab kirjutada, kui on tegemist avatud pidulike sündmustega, kus ei koostata külaliste nimekirju. ? Sündmuse ja vastuvõtu nimetus
oli valitud mitmesse erinevasse ametisse, mis üheskoos andsid võimutäiuse kõigi olulisemate asjade määramiseks. Nii oli Augustus aastaid ametis konsulina, tähtsamate provintside asevalitsejana käsutas ta kõiki Rooma vägesid ja rahvatribuunina oli tal vetoõigus kõigi magistraatide otsuste üle. Loomulikult oli Augustus ka senati liige. Ta võttis endale aunimetuse princeps (esimene), mida oli juba ammusest ajast kasutatud kõige auväärsema senaatori tiitlina. Provintside asevalitsejana kandis ta aga tiitlit imperaator (käskija). Kuna Augustus oli nooruses Caesari poolt lapsendatud, siis kandis ta rooma tava kohaselt muude nimede hulgas ka oma kasuisa nime. tema ametlikuks nimeks sai Imperator Caesar Augustus. Järgnevad valitsejad kasutasid neid nimesid juba tiitlitena, mis kõik tähistasid valitsejat. Nii sai ka Caesari nimest üks isevalitseja tähtsamaid tiitleid, millest omakorda tuleneb nimetus
Osiris siis surnuteriigi kohtumõista teadaolevalt. Ka oli kuningas päikesejumal Ra poeg. Mesilane oli alamegiptuse ja papüürus ülemEgiptuse sümbol, mida kuningas sis ühendas oma võimu alla. Samamoodi oli kuningas kahe jumalanna lemmik- sümbolid olid kobra ja raisakotkas. (Termin "vaarao" tuleb vanast testamendist (heebrea keelest). Küll aga on heebreakeelne väljend tulenenud egiptusekeelses sõnast per-aa, mis tähendas suurt maja/suur eluase. Seda alguses ametliku tiitlina ei kasutatud, hiljem aga muutus märksa populaarsemaks see nimi kuninga nimetamisel. Ühesõnaga, kuningat võib nimetada vaaraoks, aga vana-egiptuse ajal seda ei kasutatud ametliku tiitlina. ) Püramiidid Olid kuninga jumalikkuse tagamiseks. Püramiidide ehitamine oli pmst rituaalne toiming kuninga jumalikkuse säilitamiseks. Kuninga jumalikkust sai tagada ka tekstide/ametlike raidkirjadena. Nendes teksitdes pidi kuningat kuvama kui Kaose võitjat (praktikas), st tuli purustada vaenlast