Muutusi toimus ka põllumajanduses. Põllumajanduse aluseks oli 18-19.sajandil teraviljakasvatus, mis tõi suurt tulu, kuna hinnad olid kõrged ja turg oli laialdane. Igas mõisas olid viinaköögid, mille praagaga nuumati härgi, kes müüdi Peterburi lihunikele, neist jäi alles aga sõnnikut, mida kasutati põldude väetamiseks, millega kasvas teravilja saagikus. Kuni 18.sajandi lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast ära. Sajandivahetusaastatel hakkasid mõisamajanduses ilmnema kriisinähud. Teravilja hinnad langesid, kuna maailmaturule tekkisid suurtootjad, mõisnike enda kulutused suurenesid, kuna tahtsid välja näha sama uhked kui mujal Euroopas inimesed olid. Kulude katmiseks suurendati mõisapõlde ja talupoegade koormisi, kuid see tõi kaasa hoopis surnud ringi. Mõisapõllu töid tehti halvasti ning enda omi ei suudetud õigeaegselt ära teha,
- seda müüdi tollivabalt Rootsi - müüdi Vene armeele (~50 tuhat sõdurit Balti kubermangudes) - suurlinna Peterburi lähedus - teraviljast viina ajamine.Teravili viin (selle müük mõisate kõrtsides, sõjaväele ja Peterburi) praaga (viina ajamisel tekkiv jääkprodukt) härgade nuumamine (müüdi Peterburi) sõnnik teravilja saagikuse kasv. Kuni 18.saj. lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast mõisatel ära ! 2. Kriisinähud mõisamajanduses: 18.-19. sajandi vahetusel hakkasid ilmnema esimesed mõisamajanduse kriisinähud: - algas teraviljahindade langus, kuna maailmaturule hakkas tekkima uusi suurtootjaid. - mõisnike kulutused suurenesid. Soovides jäljendada Euroopa elustandardeid rajati alates 18.sajandi lõpust uusi uhkeid ja
Paljud käsitoolised muutusid palgatöölisteks. Maadeavastuste järel kasvas väärismetallide sissevedu Europpasse. Lääne-Euroopas oli põllumajanduse areng intensiivne, st põllupinna vähesus nõudis selle efektiivset kasutust. Teravilja nõudlus kasvas. Talupoja sõltuvus aadlikust maaomanikust suurenes varauusajal, peamiseks rendivormiks teoorjus.Lääne-Euroopas olid talupojad juba varauusaja alguseks enamasti pärisorjusest vabastatud ning pidid maksma raharenti. Teoorjusel põhinev põllundus ei andnud nii suurt saaki kui vaba talupoja töö. REFORMATSIOON Valitsevast õpetusest lahknevaid usuvoole oli kirikus juba selle kujunemisest peale. Katoliku kiriku väidetav kaugenemine algkristluse põhimõtetest tekitas vastuseisu ning nõuti ristiusu algete juurde tagasi pöördumist. Selles tähenduses ei olnud ka reformatsioon ehk usupuhastusliikumine mingi erand. Eeldused reformatsiooniks kujunesid juba keskaja lõpul
B) teravilja laialdane turg: - seda müüdi tollivabalt Rootsi - müüdi Vene armeele (~50 tuhat sõdurit Balti kubermangudes) - suurlinna Peterburi lähedus - teraviljast viina ajamine.Teravili viin (selle müük mõisate kõrtsides, sõjaväele ja Peterburi) praaga (viina ajamisel tekkiv jääkprodukt) härgade nuumamine (müüdi Peterburi) sõnnik teravilja saagikuse kasv. Kuni 18.saj. lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast mõisatel ära ! 2. Kriisinähud mõisamajanduses: 18.-19. sajandi vahetusel hakkasid ilmnema esimesed mõisamajanduse kriisinähud: - algas teraviljahindade langus, kuna maailmaturule hakkas tekkima uusi suurtootjaid. - mõisnike kulutused suurenesid. Soovides jäljendada Euroopa elustandardeid rajati alates 18.sajandi lõpust uusi uhkeid ja suurejoonelisi mõisakomplekse, peeti ametis ohtralt teenijaskonda ja
neid veeti Eestist välja nii Riiga, Lätti kui ka Peterburi(Venemaale). Nendest 3st produktist tekkis sõltuvusring: viljast tehti viina, viina tegemisel jäi üle lisaprodukt praak, millega nuumati veiseid ja veised kasutati viljapõldude väetamiseks. Seega tehti nende kolme haru vahel ka koostööd. Üks negatiivseid külgi oli aga viina valmistamisel see, et viinaköökides põletati maha põlismetsad. Kuni 18.sajandi lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast mõisatel ära. 4) Talurahva kihistumine 18. sajandi lõpuks oli toimunud talurahva hulgas kihistumine: • peremehed(kõige võimsamad) • sulased, teenijad – otsesed mõisaorjad(enamasti noored) • vabadikud – talud ääremaadel, maatüki eest tuli neil hooajatöödel talu aidata(ilma varata) Ajaloo arvestuse teema nr.6: Linnad 17.-18.sajandil 1) Linnade olukord 17.-18. sajandil
talupoegade koromistega. Eestimaal oli teiisti, riigimakse arvestati täisealiste meeste kauda, polnud koormistega seotud. 8. Talurahva õiguslik olukord. Olukord eramõisates ja kroonumõisates. Roseni deklaratsioon. Sunnismaisuse küsimus. 1765. aasta positiivsed määrused. Pearaharahutused Eesti ajaloolales pole üldiselt seda meelt, et rootsiaegse reduktsiooniga pärisorjus pmst kadus. Riik küll reguleeris seal seda majandust, kuid tuumik jäi muutumata ja asi pöhines siiski teoorjusel. Rootsi aja löpul toimusid siiski olulised edasiminekud keskkvõimu eestvedamisel. Rootsi ajal oli pigem "rootsi koloniaalpoliitikaga" tegu. Põhjasõja lõpuga Karl XII surmaga lõppes absolutismi ajastu ja algas nn vabadusajastu- seis läks taas seisuste (aadli) kätte. Vabadusajal oli kuningavõim nõrk. Niiet, kui balti provintiside seisused oleks samamoodi olnud suuremad , niiet kui rootsi aeg oleks jäänud alles, ei oleks pärisorjusest vabanemist siiski loota olnud.
annaabi.ee 
