Vana hea Rootsi aeg ? Rootsi aega on nimetatud Eestis heaks ajaks. See on aeg, mil toimusid Eestis suured muudatused alates riigivõimu kohandamisega lõpetades vaimuelu ning haridusega. Kuid kas Rootsi aeg oli ikka kõigile võrdselt hea? Rootsi aeg talupoegadele polnud just kiita, kuid ei saa ka öelda, et see oleks väga halb olnud. Miinusteks olid kindlasti sunnismaisus ja teokohustuste aina kiirem suurenemine, aga selle kaalusid minu arust üle kõik plussid. Näiteks positiivne oli see, et koormised seati vastavalt talu majanduslikule olukorrale, seega kasvatasid talupojad rohkem vilja, ning ei pidanud kartma, et mida rohkem nad saaki korjavad, seda rohkem nad peavad ära andma. Lisaks sellele, ei sõltunud talupojad enam nii suuresti mõisnikust, ning neile anti riigi poolt õiguslik kaitse
Liivisõja sündmusi 1558-1561. Kokkuvõtte lisand Oma järeldused on autor teinud vaadeldes ja uurides kriitiliselt eelnevate autorite publikatsioone ja uurimusi selle ajaperioodi kohta, kasutades selleks oma allikmaterjale. Autor väidab, et esimene teade teoorjuse nõudmise kohta eesti talupoegadelt pärineb 1284a., kui kirik nõudis adramaa talunikult kündma 1 päev ja 2 päeva lõikama vilja, kuid siis kohe väidab, et teokohustuste kujunemise konkreetne käik järgnevatel sajanditel pole allikmaterjali äärmiselt nappuse tõttu lähemalt jälgitav. 1529 26 teopäeva. 1565a 6 teopäeva aastas.
- puu- ja nahatöö, lina ja villa töötlemine, sepatöö. - suurtalud- 3 adramaad ja rohkem. - talupere oli olemuselt patriarhaalne, s.t peremees oli majapidamise juht, oma naise ja teiste pereliikmete pea ning esindas talu küla ühisettevõtmistes, samuti mõisa- ja ametivõimude ees. 16. Talupojad · adratalupojad (teokohustus, loonusndamid) · vabatalupojad- mõned endised adratalupojad, möldrid, kõrtsmikud, maakäsitöölised, mõisaametimehed. (olid end maksude ja teokohustuste eest vabaks ostnud) · maavabad- talupoegadest väikelääniomanikud (isiklikult vabad, sõja- ja käskjalateenistus · üksjalad talude peremehed (loonusandamid ja teokohustus, kuid vähem kui adratalupoegadel) · vabadikud vähese maaga või maata talupojad (isiklikke koormisi polnud, töötasid hooajatöödel talus päevalisena. · Sulased ja teenijad ilma isikliku majapidamiseta talupojad (isiklikke
õpiti asjaajamist. c) teokoormiste normeerimisel? Talupojad ei pidanud töötama nii palju, koormised määratud, talupojal jäi töö kõrvalt tegeleda nt põlluga, vähem väsinud. 2. Pärisorjuse kaotamine Eestimaal 1816, Liivimaal 1819 1) Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata. 2) Talupojad võisid omada nii vallas- kui kinnisvara, kuid nad võisid tegeleda ainult põlluharimisega. 3) Tehingud talupoegadega keelati. 4) Talupojad pidid mõisniku käest maad rentima, mis tähendas teokohustuste säilimist. 5) Normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega, mis tähendas seniste kaitseseaduste tühistamist. 6) Talupoeg võis mõisniku juurest lahkuda, kuid ei võinud minna linna ega teise kubermangu, seega liikumisvabadus jäi piiratuks. 7) Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandil. Iga mõisa talupojad moodustasid ühe vallakogukonna. Millised ülesanded pandi vallale? ● pidi vastutama talupoegade hariduse eest ● vaestehoolekanne
2. Pärisorjuse kaotamine. Kuna talurahvaseadused ei rahuldanud ühtki osapoolt, võeti vastu uued seadused Eestimaal 1816.aastal ja Liivimaal 1819.aastal, mil pärisorjus kaotati: Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata. Talupojad võisid omada kinnis- ja vallasvara, kuid võisid tegeleda vaid põlluharimisega. Tehingud talupoegadega keelustati. Talupojad pidid mõisnike käest maad rentima, mis tähendas teokohustuste säilimist. Normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega, mis tähendas seniste kaitseseaduste tühistamist. Talupoeg võis oma mõisniku juurest lahkuda, kuid ei võinud minna linna ega teise kubermangu. Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandil. Valla kogukond moodustus iga mõisa talupoegadest. Valla ülesanneteks olid: 1. Vaestehoolekanne ja haridus. 2. Nõuda sisse võlguolevaid mõisakoormisi. 3
valdamine tähenda s suuremal või vähemal määral härruslikke õigusi ka inimeste üle. Grundherr, Gerrichtsherr, Zehntherr. Ajaloolistes allikastes härrusid nim otestadeks. Grundherr võis olla ka muu piirkonna ülem. Sageli võis nõuda ka kümnist Zehntherr ( kümnisehärra) Varakk kuni kõrkk nim grundherrschafti altenegrundhersscaftiks. Vanemaks tunnuseks pigem see, et maavaldajad ühte osa maast pidasid mõisana, mida harisid enda maal elavate tp teokohustuste läbi, ülejäänud maa oli jagatud talukohtadeks. Salland ( mõisniku maad), Hugenland( tp renditud maad). Silma paistsid suured vilikatsioonimajandid, mis kujutasid endast eriti suuri ja laiali paisatud maavalduste juhtimist. Suurte kõrgaadli ja maavaldajate poolt, vilikatsioonisüs puhul tüüpiline, et villasid/ mõisamajasid oli palju, kõik kuulusid ühele maavaldajale,, kuskil ei pruukinud see olla ühesuguste tingimustega. Neind
Rõhutas, et igasugused reformid vähendavad mõisa võimu. Liberaalide juhiks oli mõisnik, mees nimega Hamilkar von Fölkersahm. Pakkus välja selle, et tuleb üldse ära lõpetada teotöö ja üle minna palgatööjõu kasutamisele. Pakkus välja ka selle, et talud tuleb talupoegadele müüa. Esialgu pakub välja, et see peab toimuma järk-järgult 30-50 aasta jooksul. 42. aasta maapäev lõppes kompromissiga riigivõimud nõustusid koodimaaga (kuuendikmaaga). Kõikide teokohustuste juures jäädi 1804. aasta taluteokoormiste juurde. 1842. maapäeva kohta on öeldud, et see toimus mõisamajanduse majandusliku allakäigu ajal. Kogu olukord Liivimaal oli ärev, revolutsioonihõnguline. Peale seda tuleb uus majanduslik tõus, viljahinnad maailmaturul taas tõusevad. Selles majandusliku paranemise olukorras 44 näitasid ka talupojad rahunemise tendentsi. 1842
annaabi.ee 
