võrdsus võimaldaks naistel kirjutada. Eitatakse traditsioonilisi meeste ja naiste stereotüüpe. Prantsuse feminism - usutakse, et naiste kirjutamine peaks oma loomult olema radikaalne. Tuleb uuesti leiutada keel ja kirjutamine nii, et need eristuksid ,,meeste väljendusviisist". Ameerika 4 feministid propageerivad keeleuuenduse asemel tekstuaalset lugemist vastandudes traditsioonilisele meeste-kesksele kultuurile. 1 2. Feminism Feministid õhutavad naisi patriarhaalse korra või teadvuse vastu. Nad määravad naisõiguslaseks olemise põhijooned. Feministe huvitab peamiselt naiste olukord ühiskonnas ning nende poliitiline esindatus. On olemas naine kui bioloogiline olend ning naissugu, kes on kombinatsioon kultuuriliselt ja sotsiaalselt kohandatud isikust. Veel eristuvad naisõiguslased, kes on
Ja tagantjärele hakatakse pidama sõdu, mis on mingis mõttes juba läbi või nõuavad ehk ainult lõppvaatust. Välise kinnistumisprotsessiga käib kaasas muutuste sisuline omaksvõtt. Tiit Hennoste näib murrangu kinnistumise suhtes olevat kahetisel positsioonil, ta arvab, et selle tulemused jäävad püsima. Soometsa ,,Pidurdusjälg" on varasemaga võrreldes sümbolistlikum, Sinijärv muutub nostalgilisemaks, Krulli tekstuaalset hullust rahustab vaatlev pilk. ,,Uute noorte" tulek on põhimõtteliselt uus juba seetõttu, et kümne aasta tagune murrang on nendele ajalugu, lüli varasemate kogemuste ahelas, murdeea lugemisrõõm. Tulijate sünniaastad jäävad umbes ajavahemikku 1973--1982. Algavad ka koondumised: 1996. aastal saab kokku rühmitus Erakkond, 1997. alguses luuakse Tartu NAK, kuskilt pool- underground'ist ilmuvad kriitika nägemisvälja rühm 14 NÜ ja ÕigemValem, 1998. aastal koondub T.N.T
36. Kuidas erinevad kultuuriuuringute kontekstis kulturalism ja strukturalism? [Kultuuriuuringud, lk 241-242] Kulturalistlikus paradigmas uuritakse kultuuri kui inimeste kogemsute summat. Uuritakse kultuuri, mida elatakse, läbi inimeste kogemuste. Keskmes on inimeste teovõime, inimeste enda tootlikkus, mitte ainult kultuuritarbimine. Strukturalistlikus käsitluses uuritakse struktuure, kehtivaid ideoloogiaid, võimusuhteid, tekstuaalset kultuuri. Eelduseks on, et struktuur determineerib kogemuse, kõikide inimeste kogemused on filtreeritud läbi kultuuriliste struktuuride. Kogemus on kultuuri produkt, mitte lähtekoht. Inimeste teovõimet vormivad võimustruktuurid ja vastupanu neile (tarbides kultuuriobjekte nö mitteametlikult moel). 37. Kuidas mõistab „hegemooniat“ Antonio Gramsci? [Kultuuriuuringud, lk 242] Antonio Gramsci (1891 - 1937) mõistab “hegemooniat” kui kultuuri toimimise mehhanismi.
Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema jaoks tekkinud sihilik vastandumine psühholoogilisusega. Reaalsusega kokkupuude on alati olemas. Üldine on kuidagi isikliku ja intiimsega pidevas ühenduses. Ühelt poolt võib öelda, et tuuakse mängi isiklikke paineid, kuid samas ka tekstuaalset kergendust. Mingis mõttes püsivad Kõivi tekstid paremini maa peal kui nt Baturini tekstid. Kõivul võrreldes Baturiniga tuleb kerget huumorit teostesse sisse. Mingil moel see suuri pingeid ja hirmeid ja tekstuaalset raskust leevendab. Laias laastus võiks öelda, et on kolme sorti tekste. Nad põimuvad ja neist jääb alati ka midagi üle. Esimene võimalus on see, et ta keskendub mingitele suurvaimudele kultuuriloos. Selliste näidenite puhul on tihti räägitud filosoofinäidenditest
Dramaatika autor saab oma seisukohti avaldada vaid tegelaste kaudu Eepika romaan võib kujutada autori enesepaljastust, samas võib ka piirduda draamaliku tegevuse esitamisega. Autoril on võimalus oma tegelasi kommenteerida ning lisada oma mõtteid. Samas on proosaautor varjatum kui luuleautor. Tekstuaalne autor teksti poolt loodud autor. Lugejal tekib ettekujutus autori olemusest läbi teksti. See aga ei pruugi kattuda autori päris minaga. Autori erinevad teosed võivad luua mitu tekstuaalset autorit. Proosas luuakse tekstuaalne autor läbi hinnanguliste kommentaaride (tegelased), peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Dramaatikas luuakse tekstuaalne autor läbi remarkide, peategelase kuju ja positiivsete maailmavaadete järgi. Luules luuakse tekstuaalne autor läbi teoses esitatud meeleolu ja mõtteavalduste järgi. Autobiograafia tekstuaalne autor ja tegelik autor kattuvad Lugeja Lugejal on otsustav ja aktiivne roll teose tähenduse loomisel.
viitavad abstraktsetele või konkreetsetele asjadele, üksikutele või liikidele üldistatult, kindlatele või ebamäärastele objektidele. Pööratakse tähelepanu ka lausete kujule, mille puhul vaadatakse rinnastus- ja alistussuhteid, mida väljendatakse pealausega ja mis on taandatud kõrvallausetesse, lauselühendeisse, nominalisatsioonidesse. Mingid osad tekstid märgitakse otsekõnena, teised refereeritakse omatõlgenduses. Tekstilõikudel on oma vorm, pikkus, retoorika. Tekstuaalset metafunktsiooni saab jälgida formaalselt, kirjeldades vorme ja väljendeid. Tekstianalüüsi eesmärk on funktsioone analüüsida: kogu aeg on põhiküsimus, mis eesmärk ja millise tähenduse konstrueerijana mingi tähendus esineb. Väljendi tähendus sõltub kontekstist ja osalejatevahelisest suhtest. Tsitaat loob autentsuse tunde, aga loob distantsi tegelikkusest. Refereeringus on teksti autori tähtsus suurem, sest seal põimuvad integreeritava mõtted autori omadega. Tsitaat on
annaabi.ee 
