Fröbel toetub oma arenguidee üksikasjalikul selgitusel kaasaegsele filosoofiale. Ühtsuse ja arengu idee moodustavad Fröbeli pedagoogika kõige üldisemat laadi eeldused. Inimene on oma loomult hea. Kasvatuse ülesandeks on valvata, et inimese vaimne tuuks saaks areneda ja kasvada. Vaimse elu ülesandeks on kujundada, elustada ja vaimustada vormitut mateeriat. Kasvatuses tähtsaim ülesanne seisneb selles, et hoolitseda kõige varasemast lapse-east alates selle tegevustungi arendamise eest. Kui inimene saab areneda nii, nagu seda nõuab temas peituv ürgjõud, siis elab ta looduspäraselt. Looduspäraselt elada ja areneda, tähendab ütlasi õnnelikult elada. Iga väljastpoolt tulev takistus tekitab ebamugavust ja pettumust. Kuna Fröbel tahtis oma pedagoogika kaudu inimest õnnelikuks teha, siis on arusaadav, kui tema peamiseks nõudeks kujunes inimeste tegevustungi õige juhtimine ja arendamine. Kui see õnnestub, siis tuleb kõik muu juba iseenesest.
Last kui tulevast seltskondlist olevust, peetakse koduses kasvatustöös õige vähe silmas. Nõnda tekkib tarvidus lapsele peale koduse kasvatuse varakult seltskondlist kasvatust pakkuda. Koduse kasvatuse puudulikule korraldusele peab abi Ieitama; seda on ka leitud -- meil vähem, mujal rohkem -- l a s t e a e d a d e korraldamises. Lasteaedade asutaja oli Fr. Fröbel, kes avas 1873. aastal Blankenburgis «väikelaste hoolekande ja tegevusasutuse" ehk ,.loova tegevustungi eest hoolitsemiseasutuse", nagu ta seda alguses nimetas. Kaua otsis ta sellele asutusele sündsat nime, kunni ta viimaks kord sõpradega jalutades hüüdis: Henreka! Ta nimi peab olema l a s t e a e d ! -- Fröbeli enese määruse järele on lasteaedade ülesandeks mitte ainult eelkooliealiste laste hoidmine, vaid ka neile nende loomusele vastava tegevuse muretsemine, nende keha karastamine, tundmiste harjutamine ning ärkava vaimu tööle juhtimine; lapsi tutvustatakse ligemalt loodusega
Fröbel toetub oma arenguidees üksikasjalikul selgitusel kaasaegsele filosoofiale. Ühtsuse ja arengu idee moodustavad Fröbeli pedagoogika kõige üldisemat laadi eeldused. Inimene on oma loomult hea. Kasvatuse ülesandeks on valvata, et inimese vaimne töö saaks areneda ja kasvada. Vaimse elu ülesandeks on kujundada, elustada ja vaimustada vormitut mateeriat. Kasvatuses tähtsaim ülesanne seisneb selles, et hoolitseda kõige varasemast lapse- east alates selle tegevustungi arendamise eest. Kui inimene saab areneda nii, nagu seda nõuab temas peituv ürgjõud, siis elab ta looduspäraselt. Looduspäraselt elada ja areneda, tähendab ühtlasi õnnelikult elada. Iga väljastpoolt tulev takistus tekitab ebamugavust ja pettumust. Kuna Fröbel tahtis oma pedagoogika kaudu inimest õnnelikuks teha, siis on arusaadav, kui tema peamiseks nõudeks kujunes inimeste tegevustungi õige juhtimine ja arendamine. Kui see õnnestub, siis tuleb kõik muu juba iseenesest.
1-le ja 2-le on ühine asjaolu, et nad mõlemad leiavad aset kaua enne kultuuri. Muidu aga erinevad nad täiesti. 3. psühholoogilise looduse mõiste leiab Rousseau enesevaatluse teel. Ta jätab siin ilmutuse ja loodusloo ning süveneb selle tajumisse, mis ilmub inimhinges, et sel teel leida inimese põhilised jõud ja tungid. Rousseau arvab, et lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus. Ta tahab asju muuta, sest iga muutus on tegevus. Laps võib väärtuslike asjade lõhkumisega teha väga palju kahju, kuid tahet kahjutegemiseks pole tal see juures ometi mitte. Kuri on tema tegevus ainult meie ihnus, aga mitte meie mõistuse silmis. Inimene on oma olemuselt hea, aga ühiskond on teda rikkunud. Erilise tähelepanu osaliseks saab lapseiga. Rousseau on teadlik, et ilmutab sellega uue tunnetuse
Looduslooline siin tahab Rosseau hoiduda üleloomulikust maigust ja kunstlikust kaunistusest. Psühholoogilise looduse mõiste leiab Rosseau enesevaatluse teel. Ta süveneb selle tajumisse, mis ilmub inimhinges, et sel teel leida inimese põhilised jõud ja tungid. Kolmest tähendusest on talle kõige lähedasem psühholoogiline; see vastab tema meetoditele ja on ühenduses tema isiksusega. Rousseau arvab, et lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus. Ta tahab asju muuta, sest iga muutus on tegevus. Laps võib väärtuslike asjade lõhkumisega teha väga palju kahju, kuid tahet kahjutegemiseks pole tal seejuures ometi mitte. Kuri on tema tegevus ainult meie ihnus, aga mitte meie mõistuse silmis. Inimene on oma olemuselt hea, aga ühiskond on teda rikkunud. Erilise tähelepanu osaliseks saab lapseiga. Rousseau on teadlik, et ilmutab sellega uue tunnetuse. Sageli kõneldakse valmis mehest; vaadelgem ometi kord ka
füüsilisest karistusest loobumine) Rääkides lapseeast ,ei ole ma ise kunagi tulnud mõttele, et last kammitseti minevikus juba imikueas, takistades tal vabalt siputada, mässides laps lina sisse. Russeau otsis oma raamatus ideaalse inimese kirjeldust, kuid minu nägemust mööda ideaalset inimest meie ühiskonnas ei ole olemas. Meil kõigil on omad head ja vead. „Lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus“. (lk.42) Arutlus selle teema juures on täiesti loogiline. Kui laps oskaks oma tundeid, soove ja emotsioone kirjeldada, siis ta ju teeks seda. Niikaua, kui tal puuduvad selleks piisavad oskused, püüab ta end teisel moel väljendada. „...neil pole küllalt jõudu, et rahuldada oma vajadusi“ (lk.45) Teinekord ei ole küllalt jõudu ka täiskasvanutel inimestel. Me oleme liiga nõrgad, kellestki sõltuvad või oskamatud, et midagi muuta.
annaabi.ee 
