"Teeäärne Ameerika" (0)

Teeäärne Ameerika
Lugesin raamatut „Teeäärne Ameerika“. Selle loo on kirjutanud Jüri Ellen ja Aivar Jürgenson, kes kirjeldavad oma reisi Lõuna-Ameerikas. Nad elasid reisi jooksul läbi palju, kuid lõpuks täitsid oma eesmärgi – sõita jalgratastega läbi tundmatu riigi ja müstiliste paikade.
Kolme mehe – kahe autori ja nende sõbra Jaanuse teekond sai alguse 2006. aasta jaanuaris, kui nad lendasid Argentiina pealinna Buenos Airesesse. Selles suures linnas nägid nad palju vaeva, et esmalt leida sobivad rattad, mis peaksid vastu pika teekonna kolme kuu vältel. Noormeeste plaan oli vändata Equadori pealinna Quitosse läbi viie täiesti omanäolise riigi. Jalgrattad valisid nad oma sõiduvahenditeks seepärast, et nii lootsid sõbrad avastada end kohtadest , kuhu bussi või lennukiga reisiv turist kunagi ei satu. Kolme kuuga ületasid mehed kolm korda Andide mäestikku, kannatasid nälga ning janu maailma kuivemas – Atacama – kõrbes, ööbisid luksuslikes suurlinna hotellides, väntasid läbi otsatu pampa rühkides vahepeal 4-5 kilomeetri kõrgusele merepinnast ning laskudes jälle tagasi ookeani äärde. Oma teekonnal sattusid nad kümnetesse ohtlikutesse situatsioonidesse ning said tuttavaks sadade erinevate inimestega, kellest paariga suhtlevad siiani.
Paljud väidavad, et eestlased on väga kinnine ja omaettehoidev rahvas, kes suhtub välismaalastesse eelarvamustega. Seda suurt inimeste erinevust märkasid matkajad juba esimesel päeval Argentiinas. Nähes turiste, tulid tõmmud temperamentsed kohalikud alati juttu rääkima ning abistama. Välismaalastesse suhtutakse lõunamaal samuti nagu oma pereliikmetesse või naabritesse. Kolm põhjamaa seiklejat üllatusid iga kord, kui mõni sõbralik nägu tänavalt kutsus enda koju teed jooma või ööbima. Kõige suurem erinevus kultuuride vahel on inimeste suhtlemine ja suhtumine. Lõunaameeriklased loovutavad abivajajatele alati oma voodi ja annavad ära viimase leivakontsiku, kõik on omavahel sõbrad ja naeratus püsib alati siiral näol. Sellise sõbraliku ja abivalmis keskkonnaga harjusid poisid kiiresti, muresid ei olnud ja elu tundus ilusamana rõõmsate inimeste keskel.
Jüri, Aivar ja Jaanus läbisid raske teekonna, kus tuli taluda jäist pakast ja lämmatavat kuumust. Enamus ajast polnud neil aimugi, kas nad on õigel teel, kas saavad täis kõhuga soojas voodis uinuda või kuhu nad üldse välja jõuavad. Teeolud olid enamasti väga viletsad, riikide vahel puudusid selged piirid, ristmikut tähistas tavaliselt meetrine post. Linnades oli olukord päris hea, kuid mujal olid ükskõik millise liiklusvahendiga sõitmise tingimused väga kehvad. Erinevalt Euroopast puudus sel mandril liikluskultuur, päevas toimus tuhandeid avariisid, sest juhid ei mõistnud üksteist. Suunatulede asemel kasutati signaali ning teed ületati sealt kus tuju tuli, igaüks pidi vaatama, et ellu jääb. Selliseid tingimusi jalgratturid ei oodanud, kogu see seiklus oli nende jaoks üks suur ellujäämiskursus. Kolm rändurit läbisid selle raske, kuid kindlasti unustamatu teekonna, mis tõi kaasa emotsioone ja olukordi , mida paljud inimesed oma elus ei koge. Neil oli ka nõrkusehetki, kus oleks kergem olnud alla anda ja koju tagasi lennata, kuid mehed pidasid kõigest hoolimata vastu.
Raamatu lugemine andis palju ideid, oli väga emotsioonirikas ja insipireeriv ning aitas kogeda pisikest osa sellest, mis nemad läbi elasid. Kindlasti soovitan seda huvitavat reisikirja ka kõigil teistel lugeda.
Janika Kleemann 11c